(Selle suvejutu eelmises osas tutvustasin lugejale Stantoni parki Washingtoni Capitoli mäel kui väikelaste paradiisi ja oma [i]Sans Souci’d, kus on hea mõtiskella inimühiskonna kolme tähtsaima arenguastme üle. Katsin neist kaht esimest – imikud ja tätsikud. Jääb veel peatuda rutikuil.[/i])

Nüüd aga möödub mu vaateveerult lipates Stantoni pargi populatsiooni kolmas ja küpseim kategooria – rutik. Ta võib olla tätsiku vanem vend või õde. Ta tuleb jooksuga, sest see on ainus liikumise moodus, mida rutik tunneb. Kõndimine pole tema jaoks, temal on loomu poolest alati rutt. Siit ka ta liiginimetus „rutik“. Võiks öelda, ta on määratud igavesti jooksma nagu Trooja sõja väledaim sangar Achilleus filosoof Zenoni kuulsas kilpkonna-paradoksis. Siinkohal lubatagu mulle paar sõna kreeka filosoofia kõige totramatest õpetustest.

Skeptikute koolkonda kuuluv Zenon tõestas nimelt, et Achilleus ei saa kunagi kilpkonna kätte, kui ta selle aeglase loomakesega peaks võidu jooksma. Sest kilpkonn, näete, jõuab ka omajagu maad edasi alati siis, kui Achilleus katab vahemaa endast temani (ükskõik kui pikk või lühike see distants on) ja jääb seega Achilleusele igavesti kättesaamatuks.

Meie rutik ei tea Achilleusest ega kilpkonnast loomulikult veel mitte midagi. See on tema õnn. Tal ei ole muud muret kui et vahemaa tema juurest teiseni saaks kaetud väledalt, hoopiski mitte, et Zenoni paradoks on tegelikult filosoofide luupainaja, välja mõeldud tõde otsiva inimese nagu nt. pargi filosoofi piinamiseks.

Rutik seevastu võib olla muretu veel terve tosin aastat, enne kui ta jõuab kolledzhi kursuseni „Filosoofia 101“, kus on juttu paradoksidest. Nende aastate vältel mängivad ta väledad sääred koolihariduse ressurssidena märksa tähtsamat rolli, avades talle tee kooli pesa-, korv- või jalgpalli-võistkondadesse. Kui see õnnestub, ei oleks tal ülearune pühendada tänulik hetk mälestusele Stantoni pargist, kus ta karjäär algas.

Ja kes oli siis Edwin McMasters Stanton, kelle pronks-skulptuur seisab kõrgel jalamil pargi südames? Ta oli president Abraham Lincolni sõjaminister ja pärast kodusõda (1861-65) aktiivne põhja- ja lõuna-osariikide lepitaja. Nii on kõigiti kombekas, et temanimeline park Capitoli mäel asetseb ühel etnilisel murdejoonel, kus „must“ ja „valge“ elavad mitte vaid kõrvuti, vaid suurelt osalt ka läbisegi. Nii nagu siinkirjutaja leiab igal pärastlõunal endale rahuliku puhkepingi, kus ajalehti sirvida, ning noored anglosaksi papad ja mammad kasutavad pargi mängumuru entusiastlikult oma imikute, tätsikute ja rutikute lennukoolina, nii heidavad pargipingile aega veetma afro-ameerika kodust või tööst loobunud mehed, kellest enamasti nooremad – kui nad ei maga – ajavad mobiiltelefonidel kellegagi lõputut jutttu. Sõna tõsises mõttes on Stantoni Park, mis paikneb otse „üle tee“ minu majakesest, integreerunud ühiskond.

Olen siin elanud ja Zenoni paradokse lahendada püüdnud nüüd juba oma 23 aastat. Ma ei ole jõudnud Zenonit lahendada. Aga Stantoni, selle vana pronksratsaniku üle mõtisklemine on mulle kinkinud rohkesti ideid ja ülesandeid, millest mõni on koguni teostunud – kui mitte loogikas, siis vähemasti luules või proosas. Eriti tänulik olen Stantonile aga selle eest, et mul on nüüd selge pilt inimese evolutsiooni kõige tähtsamast etapist, tema esimesest neljast või viiest eluaastast.

See kulgeb läbi imiku-, tätsiku- ja rutiku-järgu kuni selle otsustava staatuseni, kus inimene on valmis tõsiseks eluvõitluseks algkooli esimeses klassis.

Märkmed: