Olen nüüd juba 23 aastat kasutanud Stantoni parki kui omaenda taga-aeda kordagi mõtlemata, kes oli Edwin McMasters Stanton ja mida ta tegi. See väike park lillerikka pealinna Capitoli mäel, kiviviske kaugusel Kongressi hoonest, on mulle erakordselt sõbralikuks pelgu- ja mõtiskluste paigaks, kus unustada argitoimetused ja keskenduda vaimseile leiuretkeile – nt. küsimuses: millistesse kategooriatesse kuuluvad kõik need mudilased, kelle tegemisi ja olemisi pargi mängumurul olen võinud aastate vältel põhjalikult vaadelda.

Nüüd olen jõudnud tulemusele, et meie koolieelikute populatsioon jaguneb tegelikult kolmeks eaklassiks – imikuteks, tätsikuteks ja rutikuteks – vastavalt nende käte ja jalgade arenguastmele. Olen selle mõtterikka klassifikatsiooni avastanud tänu Stantoni pargile, seetõttu lubatagu paar sõna tausta kohta.

Aastaid ümbritses pargi sõõrikujulist lastele määratud haljasala kõrge läbipääsmatu põõsashekk. Tänavu juuriti see välja ja asendati hõredama madala metall-taraga, arvatavasti selleks, et eemal hoida rotte, laiendada mängumuru ja eraldada sellest sõõri ümbritsev pargipinkide vöönd piknike ja väsinute jaoks. Ühtlasi on nüüd mõttetargal palju kergem jälgida, mida mudilased teevad oma mänguvälja sellise infrastruktuuriga nagu kiiged, ratsahobused ja liulasketorn.

Esimene kategooria – imikud – ei vaja erilist selgitust. See termin on ammu eesti keeles läbi löönud ja igaühele mõistetav: imiku töö on imeda, ükskõik kas lutti, pöialt või emarinda. Vaevalt jätkub tal aega muuks. Selge.

Mängumurule saabuvad imikud peamiselt ema rinnal, säärteta kandekotis (mida meremehed omal ajal nimetasid „püksiboiks“) või siis lapsevankris. Kui juhtub, et nad ei maga, väljendavad nad oma isiksust energilise kätega vehkimise abil, mis meenutab mõtlikule vaatlejale maaailmlaklassi dirigente, nt. Neeme Järvit. Imiku pruukost piknikulauakesel on tunnistuseks, et maailm on tema päralt. Las käib piimapudel pikali või lendab lusikatäis munaputru liivakasti – mina oma maailmas juhatan praegu Beethoveni „Oodi rõõmule“, signaliseerib imik käte ja jalgadega. Ja mõttetargale signaliseerib ta, kuivõrd õige oli Arthur Schopenhaueri arvamus, kes ligi 200 aastat tagasi ütles, et „maailm on vaid meie tahe ja kujutlus“ (Die Welt als Wille und Vorstellung, 1819). Imikule on maailm täpselt see, mida ta tahab ja tõenäoselt ka kujutleb.

Aga jõuab kätte aeg, kus imik kandekotist või lapsevankrist välja pääseb ja oma harjumatud jalakesed Stantoni pargi murule paigutab. Nüüd on temast saanud „tätsik“, sest kõigepealt kukub ta „tätsti“ istukile. Pargifilosoofil on rõõm tervitada tätsikut kui suurt uut sammu edasi Darwini arenguõpetuses. Ta viib vaatleja illusoorsest mõnusast äraolemisest karmi reaalsusse. Sest nüüd on alanud tõsine võitlus püsti jäämiseks ja kõndima õppimiseks. „Üks sammuke ainult, võibolla kaks!“ julgustab ema. Ja tätsti istub ta jälle oma mähkmepakil. Aga mis sest?

Elu on ees, ma võin vabalt veel mitu korda istmikule langeda, ütleb tätsik oma sõnatus keeles ja ajab end ise püsti. Ei mingit allaandmist: ees seisab mu elu Samm Nr. Kaks, mis tuleb nüüd astuda tagasi vaatamata. Minevik metsa – nüüd algab tulevik!

Ja ennäe! Tätsik astub veel kaks või kolm sammu. Külmavereliselt nagu kunagine Rooma keiser ja stoiline filosoof Marcus Aurelius, kes õpetas, et inimese toimingud olgu vabad igasugusest ihast või emotsioonist, niisiis ka kurbusest, pettumusest või nutust. Ja meie tätsik tõuseb taas püsti, näol stoiline rahulolu, mitte kartus haiget saada, kukkumise valu kartust ega „ema-tule-appi“ igatsust. Stoik mis stoik. Sootuks teistsugune on muidugi vaadeldava populatsiooni kolmas kategooria – „rutik“. Temale on pühendatud meie suvejutu teine ja viimane osa. (Järgneb)

Märkmed: