Päeval, mil USA tähistas viie aasta möödumist „9/11“ terrorirünnakutest, koondus Euroopas tähelepanu veerand-miljonilise rahvahulga kogunemisele Doonau-linna Regensburgi, et kuulata paavst Benedictus XVI retsepti kristluse ja islami vahelise vihavaenu lõpetamiseks. Ebaootuspäraselt tõstis katoliku kiriku pea ja enam kui miljardi usukaaslase karjane esile mõistuse tähtsust töökõlvulise lähtealusena „ehtsale dialoogile“ kristlaste ja moslemite vahel. Üks osa paavsti ettepanekust, mis viitas muhamedi usu varjukülgedele, kutsus esile terava kriitika Lääne massiteabes (rääkimata islami omast). New York Times nõudis näiteks, et paavst vabandaks islami juhtide ees. Paavst avaldas küll kahetsust, kuid mitte rohkem.

Paavsti autoriteeti nõrgendab paraku fakt, et Lääne filosoofiline ja teoloogiline debatt ei ole mõistust käsitanud eriti armulikult, nagu näitavad viimaste sajandite kogemused. Keskajast valgustussajandi lõpuni suhtusid Lääne juhtivad mõtlejad mõistusse suure umbusuga, ühed leides, et mõistus sunnib tunnustama Jumala olemasolu paratamatusena; teised, et mõistus teeb Jumala tunnustamise võimatuks. Huvitav on näiteks briti kuulsate empiristide — võiks öelda: „kolme targa Õhtumaalt“ — lähenemisviis. Pean siin silmas John Locke'i, George Berkeley'd ja David Hume'i.

Ameeriklaste armastatumaid filosoofe John Locke (sünd. 1632), kelle vabadusideed on leidnud rakendust USA põhiseaduses, hülgab „ratsionalistide“ väite, et Jumala idee on inimesele sünnipäraselt kaasa antud. See oli prantsuse „ratsionalist“ Rene Descartes (s. 1596), kes väitis, et Jumal on kõige oleva viimne tõend, millest mõistus kaugemale ei jõua.

Iiri empiristi George Berkeley (s. 1685) järgi tajub inimese mõistus olevat vaid läbi meele-elundite prisma, kuid tähenduse sellele annab ainult Jumal, kelle olemasolu inimene ei suuda tajuda ega eitada.

Radikaalse formulatsiooni pakub välja shoti kuulsaim mõtleja David Hume (s. 1711). Püüdku inimmõistus nii palju kui jaksab, oleva täpne tunnetamine on talle võimatu. Ei „ratsionaalne teoloogia“ (et Jumal on mõistuse viimne trumpkaart) ega „naturaalne teoloogia“ (et Jumal on sünnipäraselt antud) ei ole tõestatavad, ütleb Hume.

Paavsti kõne Regensburgis ei olnud küll pühendatud Jumala olemasolu küsimusele, kuid kirikupea mõistmiseks ei ole ülearune vaadelda tema ettpanekut selle taustal, mida „kolm tarka Õhtumaalt“ on mõistusest arvanud. Benedictus keskendus võimalusele leida kolmele suurele ainujumalausule — kristlusele, judaismile ja islamile, ühist keelt. Seejuures ei saanud ta vältida avaldust, et islami dzhihhaad (püha sõda) on vastuolus nii mõistuse kui Jumalaga.

„Prohvet Muhamed ei ole andnud midagi uut, ainult kurjust ja ebainimlikkust, ning nõudnud verevalamist usu levitamiseks,“ ütles paavst.

Märkimisväärne on, et „Jumala asemik maa peal“ (nagu paavsti sageli kutsutakse) jättis konkreetseid näiteid esitamata — nagu kasvõi Ottomani sultani Abd al-Hamid Teise otsus Armeenia riik ja rahvas likvideerida, mille raames a. 1915 hukati sadu tuhandeid armeenlasi. Et paavst kõige drastilisemaid süüdistusi vältis, kajastab arvatavasti muutust ta mõtteviisis. Enne paavstiks ordineerimist oli ta mõnigi kord vastu vaielnud näiteks ühispalvuste korraldamisele kristlaste, moslemite ja juudausuliste vahel. Kui Benedictus XVI nüüd kuulutab mõistuse ainsaks töökõlblikuks päästjaks meie ajastu suurimast ohust — islamofashismist — ja dzhihhaadi vastuolus olevaks nii mõistuse kui Jumalaga, annab ta maailma ühe suurima kiriku õnnistuse ühele inimaju funktsioonile, mis briti „kolme Õhtumaa targa“ hinnangul on võimetu tõde tunnetama. Paavsti toetuseks tuleb siiski märkida, et filosoofide hüpoteesid tõe tunnetamisest on arutihti valeks osutunud.

Märkmed: