Kui maailmas oleks üks talent, kes kirjutaks ümber Einsteini relatiivsusteooria kergesti loetavas keeles, nii et rahvas aru saaks, naudiks ja ostaks raamatut üle miljoni eksemplari, siis teeks ta moodsa füüsika alal midagi niisugust, mida Chicago professor Milton Friedman on teinud majandusteaduses.

Oma teosega „Valikuvabadus“ (Free to Choose, 1980), mida on nüüdseks müüdud üle miljoni eksemplari, suunas Friedman ümber terve sugupõlve arusaamise majanduspoliitikast. Raamatu teleseeriaks muudetud videolinte toimetati salaja raudeesriide taha, tõenäoselt ka Eestisse, sest Friedmani tees turuvabadusest on rangelt kommunismivastane. Ja kas pole huvitav, et see menur osutus teguriks, mis andis uue suuna ka Eesti Vabariigile.

„Valikuvabadus“ inspireeris nimelt peaminister Mart Laari tema enda sõnul rajama EV majanduspoliitikat Friedmanilt õpitud selliste turuvabaduse põhimõtete kohaselt nagu kapitali vabastamine maksukohustustest või proportsionaalne tulumaks. Kahtlemata sai Eesti Vabariigist üks investeeringute-lembesemaid ja kiiremini kasvavaid riike maailmas just tänu nendele põhimõtetele.

„Valikuvabadus“ on siiski peamiselt populariseeriv kokkuvõte Friedmani õpetuse praktilistest tulemustest, nt tema analüüs 1929. a katastroofilise börsikrahhi põhjustest, mis juhatas sisse 1930. aastate masendava „Suure Depressiooni“ (peapõhjuseks oli riigipanga 100% liselt vale rahanduspoliitika).

Friedmani hiilgesaavutusteks olid samasugused analüüsid tööpuuduse, inflatsiooni ja majanduskriiside põhjustest, millega ta lükkas ümber rea iganenud majanduspoliitilisi müüte nagu Keynesi õpetus nõudlusest ja pakkumisest või nn „Phillips Curve“ (inflatsiooni ja tööpuuduse suhetest). Võibolla kõige põhilisem Friedmani teoreetiline tõekspidamine oli ta range vahetegemine fiskaalpoliitika ja monetaristliku poliitika vahel. Tegelikult järeldub — vähemalt siinkirjutaja arvates — sellest vahetegemisest tunnetus, et maailmas ongi olemas vaid kaks majanduspoliitikat: fiskaalne või monetaristlik.

Nende erinevus on üsna lihtne. Fiskaalpoliitika soovitab riigi sekkumist majandusellu maksude tõstmise või harvemini kärpimise näol; monetaristlik poliitika lubab riigil sekkuda ainult käibeloleva rahahulga manipuleerimise teel. Friedman asub kategooriliselt seisukohal, et õige on ainult monetaristlik poliitika ning et majanduse dirigeerimine maksustamise abil ei ole võimeline garanteerima riigivõla kustutamist ega püsivat majanduskasvu. Ei ole ime, et postsotsialistlikud maad on Friedmani õpetusele vastuvõtlikumad kui „vana Euroopa“ suurriigid, eriti Saksa- ja Prantsusmaa, kus kauaaegne fiskaalpoliitika (Kuluta-kuluta! Maksusta-maksusta!) on praktiliselt hävitanud majanduse kasvupotentsiaali.

Friedmani viljaka toodangu hulka kuuluvad ta põhjapanevad uurimused nagu „Capitalism and Freedom“, „Monetary History of the United States“ ja hulk teisi, mis a 1976 tõid talle Nobeli majandusauhinna. „Kahtlematult 20. sajandi teise poole kõige tähtsam ja mõjukam majandusteadlane,“ iseloomustab teda Washigton Times'i majandusekspert Bruce Bartlett.

Milton Friedman sündis 1912 Brooklynis, N.Y., alustas ja lõpetas oma teadusliku töö Chicago Ülikooli juures, kus ta töötas õppejõuna ja ühe tähtsama liikmena majandusteadlaste maaailmkuulsas Chicago koolkonnas, teenides vahepeal presidendi nõustajana Valges Majas ja ka USA rahandusministeeriumis. Ta lahkus San Franciscos 16. novembril k.a.

Kasvult väike, kuid intellektilt ja karakterilt hiiglaslik, oli Milton Friedman lugupeetud ja teravmeelne õpetaja, kellelt muide on pärit üldtuntud õpetussõna „Ei ole olemas säärast asja nagu prii lunch.“ Kuulun äravalitute hulka, kel on olnud õnn kuulata prof Friedmani loengut ning vastuseid kuulajaskonna küsimustele. See oli ühel lunch'il, mille maksis kinni mu firma. Tõde jääb tõeks.

Märkmed: