Ameerika päevikust: Mida uut tõi 7. november?
Arvamus 24 Nov 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kõige intrigeerivamatest kommentaaridest tänavuste vahevalimiste kohta võib julgesti esile tõsta kaht järgnevat: et need ei toonud demokraatidele võitu, kuid tõid vabariiklastele kaotuse; teiseks — et nendest valimistest said kõige rohkem kasu konservatiivid. Ja seda olukorras, kus konservatiivide ideed ei olnud isegi mitte kaalukausil. Hääletusjärgsel päeval võttis Washington Times'i juhtkiri hetkeseisu kokku nii: „Nende valimiste läkitus ei olnud suunatud mitte konservatiivsetele väärtustele või põhimõtetele, vaid presidendile ja Kongressile, kes konservatiivsete hääletajate hinnangul olid neid väärtusi ja põhimõtteid kuritarvitanud, lastes oma poolvastumeelsel kampaanial saada määritud süüdistustest korruptsioonis, skandaalides ja eelkõige ebapädevuses. Konservatism jääb püsima nendest hoolimata.“ (WT, 8. nov.)

Hääletuskasti juurest lahkujate seas teostatud küsitlus näitas (üsna ebaootuspäraselt), et valijate suurimaks mureks polnud mitte Iraak, vaid korruptsioon niihästi administratsioonis kui ka Kongressis. (Iraagi sõda oli teisel kohal!)

Üks nendest konservatiivsete põhimõtete „kuritarvitustest“ oli president Bushi hoolimatus oma veto-õiguse kasutamise suhtes.

Ameerika tuntumaid veteran-konservatiive, William Buckley ütleb kõneluste kohta oma mõttekaaslastega: „Nad rõhutasid oma opositsiooni presidendi vastu, kes ei ole ainsatki korda kasutanud oma põhiseaduslikku võimu selleks, et vastu astuda Kongressi raharaiskamise projektidele.“ (Nagu mitmesaja-miljardilised subsiidiumid teede, põllumeeste, Medicare'i või koolide heaks). Kõige vihastamapanev on aga olnud Kongressi liikmete piiramatu omavoli oma soosikutele määratud „meelehea“-summade sissetoppimisel eelarveseadustesse ilma korrakohaste menetlusteta (nn earmarking).

Süüdlasteks on siin niihästi Kongress kui president. Kuid tähtsam on fakt, et süüdistajateks on paljud nendest uutest Kongressi liikmetest, kes nüüd moodustavad demokraatide häälte-enamuse nii Senatis kui Esindajatekojas, kuid valiti Kongressi konservatiivse toetusgrupi poolt. Nende suurenenud osakaalu tõttu ei ole demokraatide partei radikaalne vasak tiib (Pelosi, Rangel, Conyers, Dingell) enam kõikvõimas, kirjutab Washington Times'is teine konservatiivne veteran, William Rusher. „Kuid paljud neist demokraatidest, kes valiti tänavu esimest korda Kongressi, on väga erinevat tõugu. Nad on praktiliselt mitmes suhtes konservatiivid. Just tänu sellele õnnestus neil lüüa oma vabariiklasest vastaskandidaate ja pole mingit põhjust eeldada, et nad hülgaksid selle vägagi eduka hoiaku nüüd, kus nad on võimul. Võib kihla vedada, et nad hakkavad tõsiselt pidurdama (vanade liberaalide) vasakpoolseid ärgitamisi,“ arvab Rusher. (WT, 11. nov.)

Mis juhtub, kui demokraatide ülemvõim Kongressi ülitähtsates komiteedes läheb siiski vanade liberaalide kätte ning sunnib konservatiivsemaid noorliikmeid oma toetusgrupi vaateid hülgama või salgama?

Selle kohta ütleb Washington Post'is lehe filosoofilisim kolumnist George F. Will: „Kui Pelosi ei suuda kokku panna agendat, mis oleks läbiviidav ilma, et sunnitaks paljusid vabariiklikest jaoskondadest valitud demokraate oma ametit kaalule panema, siis tuleb USA ajaloo kõige vasakpoolsemal spiikeril aastal 2009 tagasi astuda (Esindajatekoja) vähemusrühma juhi kohale.“ (WP, 9. nov.)

Selles stsenaariumis peitubki põhjus, miks paljud vaatlejad nimetavad toimunud valimisi „võiduks ainult konservatiividele“. Nad on tulevaste, s.t. 2008. a valimiste suhtes n-ö „king maker'i“ positsioonis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus