„Ah, need eksootilised fanaatikud,“ ütlesime II maailmasõja päevil, kui tuli käibele uus sõna — „kamikaze“, mis tähistas jaapani surmalendurit ehk „inimpommi“, kes sööstab oma aeroplaaniga vastase sõjalaeva keresse.

Nüüd, kus Iraagi sõda on tutvustanud meile üht uut tüüpi inimpommi — dünamiidipadrunitega iseennast õhkivaid terroristide lapsi — ei ole enam õige kõnelda sellest relvaliigist kui „eksootilisest“ fenomenist, mis kuulub mingisse meile mittetuntud maailma. Nüüd seisame silmitsi islami pealetungiga, mille üheks tähtsamaks tööriistaks on hävitada vaenlane koos iseendaga.

Selle doktriini õpetamine on käimas juba aastakümneid sadades mosheedes üle kogu läänemaailma, ja mis ehk veel üllatavam: enamasti maksumaksjate kulul.

Briti 20. sajandi vaimukamaid filosoofe ja esseiste Malcolm Muggeridge kirjutas juba 1970. aastail läänemaailma lähenevast enesemõrva-ohust: „Meie lääne tsivilisatsioon on kogu ajaloos esimene, mis kasvatab ja õpetab välja iseenda hävitajaid, andes ühiskonna kulul haridust neile barbaritele, kes taotlevad ta kukutamist, ahvatledes ta kodanikke ootama ja isegi tervitama ta varingut, summutades kõiki hoiatavaid hääli ja mõnitades seda usku, mis võiks ehk veel katastroofi ära hoida.“

Muggeridge peab siin silmas lääneriikide humanitaarset ühiskonnakorda, mis tagab immigrantidele prii ülalpidamise, koolihariduse, töötu-abiraha, ravikindlustuse jm, rääkimata usuvabadusest. Lisagem: ja mis on võimaldanud paljudel nüüd kinnipeetud islamiterroristidel pühenduda jäägitult inimpommide meisterdamisele ja õhkimisele. Lääneriigid peaksid nendele jagatud sotsiaalhoolde hüvised arvestama sõjakulude hulka.

Rääkidest sõjakuludest painab mind sageli mõte, et käimasolev nn III maailmasõda on enneolematult alandanud elu hinda just seeläbi, kui odavaks on nüüd muutunud surm.

Surm on läänlastele üks tähendusrikkamaid teoloogilisi sümboleid ja arvukate rituaalidega sisustatud sündmus. Suured mõtlejad, otsides ELU MÕTET omistavad surmale mõnigi kord elu kui tervikut läbivalgustava jõu. Surm on elu antitees ja äraseletus, ütleb nt psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud, kes vastandab inimese positiivse elujõu ehk libiido temas toimivale negatiivsele jõule, millele ta annab nimeks Thanatos, st surma personifikatsioon kreeka mütoloogias.

Kõige suurejoonelisema sisu omistab surmale aga mõistagi ristiusk. Kristlase usutunnistuse järgi algab surmaga igavane elu. Pühakiri ütleb: „Kristus on mu elu ja surm mu kasu.“ Selles peitub kristlase sisemine kutse näha oma elu Kristuse õpetussõnade, see on — headuse, kahetsuse ja andeksandmise valguses, mis on teravas vastuolus islami kättemaksuiha ja tema julma karistuskoodeksi Shariah'ga. Tolles on teatavasti ette nähtud sellised karistusnormid nagu süüdistatu kividega surnuksloopimine või tema ihuliikmete maharaiumine.

Ja nüüd veel inimpommid – islami „püha sõja“ (dzhihhaadi) tähtsaim panus moodsale sõjatehnikale! Dzhihhaad on teinud surmast argielu odava tarbeaine (commodity) nagu — ütleme — riitsinuse õli või uksemati, millel puudub igasugune õilistav dimensioon.

Malcolm Muggeridge'il oli õigus juhtida Lääne tähelepanu sellele, kuidas me ise oma riigirahadega soodustame tulevase sugupõlve ümberkasvatamist moslemiteks.

Mõistes surma tähtsust elu mõtestamisel saame aru, kui naeruväärne on mõnede lääne inimõiguslaste püüe teha sisserändavaist barbareist kuulekad heaoluriigi kodanikud.

Märkmed: