„Mida rohkem ta muutub, seda enam samaks ta jääb,“ kõlab üks populaarne prantsuse vanasõna. Seda muidugi ei taha omaks võtta kirglikud keskkonnakaitsjad, kelle hinnangul maakera muutub lakkamatult soojemaks — vaat' et kuni plahvatuspunktini välja. Tänavuste jõulupühade ja aastavahetuse ilmastik näis „rohelisi“ toetavat. Klassivend kirjutab Tallinnast, et neil on sajandi kõige soojem sügis — keskmine temperatuur Fahrenheiti järgi öösel kuni +40, päeval kuni +48 kraadi — ja lisab: „Lumest võib unistada, enamasti on taevas pilves, toas pime.“ Temale kui pühendunud suusatajale on olukord katastroofiline.

Kuid eesti suusasportlased ei ole üksinda selles ahastamapanevas olukorras. Shveitsis ja Austrias laiuvad lumiste nõlvakute asemel lillelised aasad ja iga Celsiuse kraad, mis lisandub kohalikule keskmisele temperatuurile, nagu ütleb austria meteoroloog Boehm, tähendab mitmete suusakeskuste sulgemist nendest 666-st, mis tema piirkonnas tegutsevad. Alpi suusakeskusi külastab ca 80 miljonit turisti ja sportlast aastas. Tänavune talv on Boehmi arvestusel kõige soojem viimase 1300 aasta jooksul.

Inglismaal hakati temperatuure korrapäraselt registreerima a. 1669. Äsja lahkunud 2006 osutus selles registris kõige soojemaks aastaks. Kuid austria ilmastikuteadlased on tuvastanud, et enam-vähem niisama sooje talvi esines ka juba 10. ja 12. sajandil — eesti viikingite hiilgeajastul (kui uskuda meie mõnede ilukirjanike ajalookäsitust). Kahjuks ei sisalda islandi saagad mingeid andmeid selle kohta, mil määral kuumalained, orkaanid või pakased mõjutasid eestlaste võimuseisu „Läänemere isandatena“.

Tunduvalt tõenäolisem on, et eestlased kannatasid 1000 aastat tagasi sama talve-depressiooni all nagu mu klassivend ja — tõele au andes — kogu Skandinaavia rahvastik ka praegu. Leheteateil on Rootsis (aga küllap ka Norras, Soomes ja Eestis) üheks populaarsemaks kauba-artikliks praegu päevavalguslambid, mis tohtrite hinnangul asendavad päikest ja peletavad enesetapu-meeleolu. Pole ka ime: mäletan omaenda Rootsi-ajast, et novembris oli päikest keskmiselt ainult neli tundi kuus.

Kuid tänapäeva maailmas näib põhjaeurooplaste hingeline surutis otse luksuskaubana selle eksistentsiaalse surmahirmu kõrval, mille all kannatavad lõunamaade inimesed. Suures osas Aafrikast ei ole probleemiks suitsiid, vaid genotsiid. Mõelgem vaid tutside hõimule Rwandas, kus naaberriigi arvukaim hõim, hutud, tapsid 1990-ndail 800.000 tutsit. See oli rahvamõrv, mille vastu vajalike meetmete rakendamine olnuks sõnaselgelt ÜRO peasekretäri Kofi Annani ülesanne. ÜRO ei teinud aga midagi, samuti ei teinud ta ju midagi ka Balkani sõjas Srebrenicas 1990-ndail või nagu praegu Lääne-Sudaanis, Darfuris, kus Põhja-Sudaani valitsus on juba mõrvanud 400.000 inimest.

Ajaloo ühe suurima rahvamõrva kõrval lasub Annanil ka vastutus ajaloo ühe suurima altkäemaksu-skandaali eest paar aastat tagasi, kui kümneid miljardeid dollareid ÜRO raha kadus pististeks spekulantidele kurikuulsa programmi „Nafta toidu eest“ raames. Nüüd, kus Annan on ametist lahkunud, esineb meediakommentaarides rohkesti heasoovlikke näpunäiteid ta järglasele, lõunakorealasele Ban Ki-Moonile – eriti selles osas, kuidas vältida vigu, mis võimaldasid Annanil kõrvale hiilida vastutusest nende rekordiliste võimu kuritarvituste eest.

Sümpaatne ja veenev on ÜRO endise alamsekretäri Chris Burnhami soovitus voolujoonestada peasekretäri büroo, milles istub ümmarguselt sada ebamääraste ülesannete ja $170.000-lise aastapalgaga alamsekretäri. Wall Street Journal'i järgi tuleks suur osa neist vallandada, mis oleks esimeseks sammuks kontrolli saavutamisel sekretariaadi töö üle või annaks vähemalt infot selle kohta, mida nad teevad. Leht pöördub uue peasekretäri poole ettepanekuga: „Te olete soovi avaldanud, et Teie asetäitjaks saaks naine. Väga hea valik oleks Läti pesident Vaira Vike-Freiberga, kes ise aktiivselt kandideeris Teie ametikohale ning kellel on suurepärased sidemed Ühendriikidega.“ (WSJ, 19. dets.)

See oleks kindlasti üks neist muutustest, mida maailm hädasti vajab; midagi, mis vastupidi Lähis-Ida konfliktile ja terroritõrjesõjale selgesti signaliseerib, et uus ajastu on alanud. (Muide, nende ridade kirjutamise ajal tuli klassivennalt teade, et Tallinnas on paks lumi maas. Olgu ta tervitatud!)

Märkmed: