Viimase sajandi suurtes konfliktides on Poolal rohkem kui üks kord olnud ennastsalgav, võiks öelda sangarlik roll. II maailmasõjas (1939-45) pälvisid Poola väeosad lääneriikide tänu kaasabi eest Euroopa vabastamisel Hitleri okupatsioonist.

Külm sõda, mis kukutas Nõukogude võimu Ida-Euroopas, ei oleks tõenäoselt üldse alanudki, kui president Reagani strateegidel ei olnuks tagataskus „Poola kaarti“, st. loodetavat toetust Poola demokraatlikult vastupanuliikmiselt (1983).

Ka praegu oleme olukorras, kus Lääs eesotsas USA-ga suhtub Poolasse kui endastmõistetavasse partnerisse ja ootab Poolalt arvestatavat panust oma uude strateegilisse kaitsealgatusse, nn. Raketikilbi (Missile Shield) projekti. Kuid Poolal on oma nõudmised, eelkõige soov, et USA aitaks kaasa Varssavi suhete parendamisele Venemaaga ega kohtleks Poolat põhimõttel 'Leave it to George' (vabalt poolandatult Leave it to Jerzy).

Projekt „Raketikilp“ on mõeldud majutama 10-st lendrelvast koosnevat eskadrilli Poolas ja vastavaid radariseadmeid Tshehhi Vabariigis, mis on suutelised hävitama ida poolt, eriti Iraanist tulevaid ballistilisi tuumarakette. Projekt näis juba olevat „sõiduvalmis“, kuid on nüüd, pärast hiljutisi Poola valimisi ja uue valitsuse moodustamist muutunud kauplemisobjektiks kahe maa vahel. Varssavi leiab, et USA panus ei korva piisavalt riske, mida Poola rahvale peale sunnivad Vene presidendi Vladimir Putini kättemaksu-ähvardused; USA aga arvab, et Poolale antav sõjaväeline Ameerika abi – kolmveerand miljardit dollarit – on küllaldane. Tshehhi valitsus on omalt poolt rõhutanud soovi osaleda nende lendrelvade uurimis- ja arendusprojektides, et USA-ga jagada ameerika sõjalise tehnoloogia edemusi. Ameerika välisministri assistent Euroopa ja Vene küsimustes Daniel Fried kinnitas äsjasel pressikonverentsil, et Washington on „hakanud astuma samme nii Venemaa kui NATO kaasamiseks kõnealustesse plaanidesse“.

Olukord meenutab praegu osaliselt külma sõja algust, kui USA samuti omistas Poolale kriitilise tähtsusega rolli lootuses oma poliitika õnnestumisele. Külma sõja tõeliseks alguseks tuleb lugeda mitte tollase suursaadiku George Kennani nn. Pikka Telegrammi Moskvast (1946), mis põhistas USA tõkestuspoliitika (containment) N. Liidu vastu ega ka mitte NATO asutamist (1949), vaid president Reagani direktiivi # 75 (1983), mis kuulutas N. Liidu kommunistliku rezhiimi kukutamise üheks Ameerika kaitsepoliitika kahest kõige tähtsamast väljakutsest. (Teiseks oli panna piir Nõukogude impeeriumi ekspansioonile.)

Grove City kolledzhi poliitteaduste professor Paul Kengor kirjutab Washington Times’is: „Direktiivi 75 pea-autoriks oli president Reagani tollane nõustaja, Harvardi vene ajaloo professor Richard Pipes, kes iseloomustas direktiivi kui „selgekujulist väljamurret“ minevikust. „Minu eesmärgiks,“ rõhutas Pipes, „ei ole mitte enam koos-eksisteerida N. Liiduga, vaid muuta kogu nõukogude süsteem.“

Ida-Euroopa kohta ütleb Direktiiv # 75: „Ühendriikide esmaseks mureks Ida-Euroopas on lõdvendada Moskva haaret selle piirkonna ümber. Selle strateegia keskseks elemendiks on Poola.“ (WT, 13. jaan.) Teame nüüd, et Pipes’i projekt õnnestus täiel määral – ja just nimelt tänu Poola juhtivale rollile. Gdanski töölisliikumine kutsus esile kindral Jaruzelski sõjaseaduse, mis omakorda õhutas demokraatlikku vastupanu kommunistlikule rezhiimile. A. 1989 lagunes Berliini müür, avades Ida-Euroopa lääne demokraatiale, ning a. 1991 varisesid kommunistlikud rezhiimid kõigis Varssavi Pakti maades. Direktiiv # 75 oli täitnud oma ülesande kaheksa aastaga.

Vene seisukoht USA „Raketikilbi“ küsimuses on ootuspäraselt vaenulik ja osalt ka ebaloogiline. President (varsti peaminister) Putin on Ameerika projekti naeruvääristanud, väites, et Venemaa võib ameerika hävitusraketid bumerangina tagasi saata USA linnade pihta. Samas aga süüdistab ta president Bushi uue relvastusvõidujooksu alustamises ning on tühistanud Venemaa liikmesluse Euroopa tavarelvastuste piiramise lepingus.

Ameerika eksperdid ütlevad, et läbrääkimised Poolaga on küllalt paindlikud ja nende jätkumine on eluliselt tähtis mitte üksnes Ameerikale, vaid kogu Euroopale.

Märkmed: