See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/ameerika-paevikust-kuninga-kaik/article18453
Ameerika päevikust: Kuninga käik
14 Dec 2007 Ilmar Mikiver
(Üks malbe jõulusoov)

On aeg, et kuningad ärkaksid ja asuksid tööle rahvavalitsuse kaitseks. Heaks eeskujuks võiks neile olla Hispaania kuningas Juan Carlos, kes hiljuti andis Venetsueela laadademagoogist presidendile Hugo Chavezile head nõu – nimelt: „Pea suu!“ Sellel oli mõju. Kuningas Juan võttis paari sõnaga kokku Venetsueela rahva protesti Chavezi äärmusvasakpoolse programmi vastu viimastel presidendivalimistel 2. detsembril. Washington Times’i kolumnisti Barry Casselmani hinnangul oli kuninga resoluutne seisukohavõtt selleks otsustavaks teguriks, tänu millele Chavez kaotas.

See tõstatab küsimuse: kellel on meie päevil parimad eeldused demokraatia kaitsmiseks autoritaarse diktatuuri vastu?

Vastus on: kuningatel. Sest rahvahääletustel põhinev kõrgeim võim võib kergesti rahvast petta.

Rahvavalitsuse põhimõtted on meie päevil tule all peamiselt vasakpoolsete utopistide poolt nagu lääne ametiühinglaste juhid ja kolledzhiprofessorid (nt. Noam Chomsky) või teadlikud riigivõimu manipuleerijad nagu Hugo Chavez ja Vladimir Putin. Esimesed oleksid võibolla rahul vaid eraomandi järkjärgulise kaotamisega (riigistamisega), kuid teised nõuavad piiramatu võimuga diktaatorit, kes peaks olema rahva enda poolt valitud nagu oli Adolf Hitler, nagu nüüd tahtis olla ka Hugo Chavez ja tegelikult omaenda arust oli Vladimir Putin. Tõusetub küsimus: kuidas kaitsta demokraatiat rahvahääletuste eest?

Sõjajärgsete aastate kurvaks kogemuseks on, et lääne rahvavalitsuse alustala ehk nn. „jõukuse ümberjaotamise printsiip“ ei tööta. Kogu see põhimõte „võtta rikkailt ja jagada vaestele“ on muutunud küsitavaks, kuna see toob kaasa suureneva maksukoormuse, väheneva ettevõtlikkuse, aeglustuva majanduskasvu ja ebaõiglased soodustused teatud gruppidele nagu nt. riiklikud ametiühingud. Eredaks näiteks sellest trendist oli Prantsuse eelmise presidendi Jacques Chiraci majanduspoliitika, mille rahvas mullustel valimistel läbi kukutas.

Kuid 2. detsembri valimistel oli mängus veel üks varjatud element, nn. „totalitarismi fenomen“. Wall Street Journal’i kolumnist Bret Stephens kirjeldab seda, vastandades Putini õnnestunud võimulaiendamist Chavezi ebaõnnestunud katsega. Stephens kirjutab:

„(Vastupidi Putinile) luhtus Hugo Chavezi üritus rahvahääletuse teel Venetsueela eluaegseks presidendiks saada vaid napi häälte-vahega. Kuid isegi nii oli üllatav 49% hääletajaist ikkagi veel valmis alatiseks loobuma õigusest valida presidendiks kedagi teist kui Chavezit. Fenomen, et rahvahulgad annavad vaimustusega ära oma demokraatlikud õigused, ei ole midagi uut. 1930. aastail toimus see Saksamaal ja Austrias. ...See on see kriitilise tähtsusega kontekst, milles tuleb shavesismi ja putinismi mõista — totalitarismi fenomen, mille kohaselt, nagu ütleb prantsuse poliitiline filosoof Jean-Francois Revel, ‘oluline osa igast ühiskonnast koosneb inimestest, kes aktiivselt taotlevad türanniat, et seda ise teostada või vabatahtlikult sellele alluda’. See oht demokraatiale on alatine“. (WSJ, 4. dets.)

Totalitarismi fenomeni sümptomid olid oma täies hiilguses nähtaval Vene Duuma valimistel — opositsiooniparteide sulgemine või ülevõtmine, nende juhtide arreteerimine, massiteabe piiramine, vaatlejate tõkestamine jne. Krooni pani neile pähe häälte võltsimine – nt. Tshetsheenias öeldi 99% valijaist olevat hääletanud Putini poolt — selle Putini, kes mõned aastad tagasi hävitas tshetsheenide pealinna Grozny!

Täiendame nüüd algul tõstatatud küsimust. Kes kaitseb rahvavalitsust, kui rahvas ise ei ole võimeline korrale kutsuma ei utopiste ega diktaatoteid? Ideaalselt peaks selleks olema üks võimuinstants, kes esindab tervet rahvast in corpore, mitte vaid selle üksikuid kildkondi ja kelle vastu rahval on piisavalt aukartust. See võim ei tohiks olla sõltuv kunstlikest tähtpäevadest (nn. term limits), vaid valmis koheselt kriisi algnähtustele reageerima kogu oma eluea vältel. Ja ta peaks olema resoluutne nagu oli Hispaania Juan Carlos tänavu ja ka a. 1981 falangistide kriisi ajal.

Lühidalt: ta peab olema kuningas. Töökoht on vaba.

Soovin, et jõuluvana teavitaks sellest kõiki monarhe maailmas.
Märkmed: