Ameerika päevikust: Kultuur versus tsivilisatsioon
Arvamus 10 Feb 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kas meie planeedil on toimumas „tsivilisatsioonide kokkupõrge“? Või on tegu vaid kultuuride erinevusega eri ühiskondades? Ja kõigepealt, mis vahe on „kultuuril“ ja „tsivilisatsioonil“? Neid küsimusi on viimastel aastatel korduvalt sõelutud meedia arvamusveergudel. Meeldejääv oli ühe mu kunagise kolleegi lühike vastus: „Kultuur on, kui sul on lips ees; tsivilisatsioon on, kui sul on puhas aluspesu seljas“.

Ei vaidle vastu. Kuid veelgi eredam näide oleks Jaapan. Jaapanlaste aastatuhandete vanune tsivilisatsioon seletab ära nende võrratu võimekuse inimvaimu pea kõigil aladel, kõrgtehnoloogiast kuni kunsti ja vaimutervishoiuni, kuid hõlmab ka enesetapu kultuuri, nagu seda ilmestavad au nimel harakiri sooritavad rüütlid või isamaa eest ennast tapvad kamikaze-lendurid. Endamõrv Jaapanis, aga ka mõnedes islamimaades, on osa mitte inimkonna tsiviliseerumise protsessist (st tsivilisatsioonist), vaid inimkonna mõne omapead arenenud rahvastikugrupi traditsioonidest (st kultuurist). Siit ilmneb selgesti vahe selle vahel, mis on kultuur ja mis tsivilisatsioon.
Seda, mis toimub nüüd Lähis-Idas, on üks paljutsiteeritud ülikooliprofessor (Samuel Huntingdon) nimetanud „tsivilisatsioonide kokkupõrkeks“ (clash of civilisations). Huntingdoni järgi kujutab islam endast tsivilisatsiooni, st üldinimkondlikku arenguprotsessi. Selle kohaselt oleks niisiis nt naiste kividega surnuks loopimine (mis on islamlaste karistus abielurikkumise eest) täisõiguslik etapp inimkonna humaniseerumise protsessis. Realistlik fakt on see, et paljusid nähteid erinevates kultuurides ei saa lugeda tsivilisatsiooniks. Nt. inimohvrite toomine oli populaarne ka skandinaavia ja eesti viikingite seas, kuid küsigem, kas see esindas tsivilisatsiooni — või pigem üht koopa-ajastust pärinevat kultuuri?

Tsivilisatsioon on kreeka-rooma antiikajastu püsivamaid pärandeid maailmale. Rooma eraõiguse koodeksi jus civile vanimad osad on püsinud jõus üle 2500 aasta. Kultuurid seevastu tekivad ja kaovad. See võitlus terroristide ja lääne koalitsiooni vahel, mis praegu toimub Lähis-Idas, ei lase end kuidagi kirjeldada kahe võrdväärse tsivilisatsiooni kokkupõrkena, nagu seda teeb Samuel Huntingdon, vaid kujutab endast pigemini tsivilisatsiooni enesekaitset barbarite kallaletungi vastu.

25. jaanuaril Palestiinas toimunud parlamendivalimisi, mis andsid ootamatu ülekaalu terroristidena taunitud Hamasi grupile, on mitmed Bushi poliitika kritiseerijad tõlgendanud presidendi ühe suurima eksisammuna. Ta pidanuks seda „katastroofi“ ette nägema, „blamaazhist“ hoiduma ja vähemalt USA „käed eemale“ tõmbama, manitsevad kriitikud. Kuid huvitaval kombel näevad mõned teised vaatlejad neis valimistes olukorra klaarumist, õhkkonna puhastumist ja palestiinlaste seadmist tõsise valiku ette — esimest korda nn Oslo lepetest saadik, mis mäletatavasti pakkusid palestiinlastele küllaltki soodsa vahetuskaubana „maad rahu eest“ (1993). Kuid Yasser Arafat reetis need lepped.
Palestiinlased peavad nüüd valima: kas jätkata Arafati aegset parasiidi elu (60% Palestiina administratiivvõimu riigieeelarvest maksavad kinni USA ja Euroopa Liit, ülejäänust tuleb suur osa Iisraelilt) või asuda oma riiki ausalt üles ehitama? Washington Post'is sõnastab kolumnist Charles Krauthammer seda valikut järgmiselt: „Kui nad valivad vere, surma ja romansi, ei saa nad (meilt) midagi. Kui nad valivad rahu ja kooseksistentsi, saavad nad kõik, mida tahavad: rahvusvahelise tunnustuse, rahalise abi ning omaenese sõltumatu ja väärika riigi.“ (WP, 3. veebr.)

Kolumnist kutsub siin Hamasi üles loobuma sajandeid kestnud islami verise kultuuri „romansist“ ja ühinema parlamentaarse riigikorra humaniseerumisprotsessiga. Selgemini ei saa enam alla kriipsutada tsivilisatsiooni erinevust kultuuris.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus