Ameerika päevikust: Kontinentaalne alandus
Arvamus 20 Apr 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kahest uudisest piisas, et täita massimeedia veeruruum pilgeni aprillikuu esimeste nädalate vältel. Nendeks oli esiteks USA Kongressi Esindajatekoja spiikeri Nancy Pelosi hämmastav turnee läbi viie Lähis-Ida riigi ja teiseks 15 briti mereväelase pantvangi võtmine ja siis vabastamine Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi poolt. Kaaperdamine toimus Iraagi-Iraani vahelistes küsitava kuuluvusega territoriaalvetes. Esmapilgul võib näida, et nende kahe sündmuse vahel ei ole suuremat seost. Kuid samas ei saa jätta kahe silma vahele, et mõlemad paljastavad Lääne ühiskonna õiguskorra tõsiseid ja võib-olla saatusraskeid rikkumisi.

Washington Post’i teravmeelsel ja -keelsel kolumnistil Charles Krauthammeril ei ole kahtlust, et Iraani pantvangide intsident on Läänele alandav, kuid sedakorda mitte Ameerika Ühendriikidele, vaid esmajoones Euroopa Liidule (EL) ja Suurbritanniale. Krauthammer meenutab, et briti pantvangide vabastamisele Iraanis oli eelnenud Ühendriikide otsus anda vabaks üks Bagdadis vangistatud Iraagi diplomaat (arvatavasti Iraani agent) ning võimaldada Iraani saadikule kohtumine viie teise Iraagis kinnipeetava iraanlasega. Kui Ahmadinejad oma suuremeelsuse hoos kuulutas 15 inglase vabaks andmise oma „ülestõusmispühade kingiks“ brittidele, siis Krauthammeri analüüsi kohaselt tuli see kink tegelikult Ameerika poolt. Ei EL, ÜRO ega nelja suurriigi erikomisjon suutnud päästa Inglismaa au. Krauthammer kirjutab: „Pantvangide intsident illustreerib järjekordselt meie nn. „rahvusvahelise ühiskonna“ mannetust. Soovid päästa oma kodanikke pantvangistusest? Pöördu EL-i poole ja – vastust ei tule. Pöördu ÜRO Julgeolekunõukogu poole – ja saad vastuse, mis ei avalda isegi mitte kahetsust selle mereröövlite akti puhul (nad lubavad küll tunda „tõsist muret“). Lõpuks pöördu ikkagi vihatud ameeriklaste poole. Nad astuvad mõningaid samme. Sa oled päästetud.“ Krauthammeri artikkel kannab pealkirja „Britannia – ja kogu Euroopa – alandus“ ning ta jõuab järeldusele, et Iraani diktaatorlik president Ahmadinejan on kogu Läänt ja eriti silmapaistvalt just Euroopat alandanud (WP, 6.aprill.)

Teateis brittide pääsemisest ülestõusmispühadeks koju – tänu Uncle Sam’i „mõningaile sammudele“ – ei ole kuskil meenutatud Inglise maailmariigi kunagise võidulaulu „Rule, Britannia“ üleskutset valitseda maailmameresid: „Rule, Britannia! -- Britannia, rule the aves! – For Britons never, never, never shall be slaves“.

Teiseks alandavaks intsidendiks – sedakorda Ameerika Ühendriikidele – oli Kongressi Esindajatekoja spiikeri Nancy Pelosi ringreis läbi Palestiina, Iisraeli, Süüria, Saudi Araabia ja Iraagi. See toimus tavade vastaselt ilma presidendiga konsulteerimata ja välisministeeriumi heakskiiduta. Muu hulgas osutus Pelosi seletus Süüria presidendile Bashar Assadile – et ta on algatanud Iisraeli ja palestiinlaste vahel uued rahuläbirääkimised – valeks. See vallandas hulga negatiivseid reageeringuid ameerika massimeedias. Washington Post’i juhtajakirjanik ütleb näiteks: „Iga diplomaat, kes kõnealust piirkonda tunneb, võinuks Pelosile ütelda, et Assad on korrumpeerunud kõrilõikaja, kelle primaarseks huviks pole praegu mitte rahu tegemine Iisraeliga, vaid oma naha päästmine ÜRO süüdistustest, mille kohaselt on tema see, kes organiseeris Liibanoni endise peaministri Rafiq al-Hariri mõrvamise“ (WP, 5. aprill.) Lisagem, et Süüria on USA ametlikul hinnangul terrrorismi mahitav riik, kellega suhtlemine on seadusevastane akt.

Veelgi tõsisema hinnangu annab Washington Times’i kolumnist Thomas Sowell, nimetades Pelosi turneed destruktiivseks nii president Bushile kui Ameerika põhiseadusele: „Kuid ükskõik millist ajutist kahju see (reis) tegi Bushile, on see siiski võrdlemisi vähene, võrreldes selle jääva kahjustusega, mida see on teinud presidendiametile kui institutsioonile “... kuna sellega on nüüd põhistatud, et on täiesti aktsepteeritav rikkuda ühe riigi seadusi ja traditsioone ning hüljata põhimõte, et Ühendriigid kõnelevad teiste riikidega ühel häälel.“ (WT, 5. aprill.)

Spiikeri sekkumist USA välispoliitikasse on nimetatud ka „välisministri valimiseks Kongressi poolt“. Nii või teisiti on see tõsiseks mõraks demokraatia idees, mille mõju-ulatus on rohkem kui kontinentaalne. See on ülemaailmne.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus