Peaaegu igas keeles on tõenäoselt olemas mingi väljend number kolme otsustava jõu kohta. (Mõelgem kasvõi pesapalli reeglile „three strikes and out“). See meenub, kui kõneleme muhameedlaste kahest esimesest Lääne vallutamise kampaaniast, mis peaaegu õnnestusid, ja võrdleme nendega seda kolmandat, mis nüüd käimas on. Miks ei peaks Lääs olema võimeline tagasi lööma ka seda?

Keskaja moslemite usk sündis käsikäes Koraaniga 7. saj. algul Mekas, Araabia poolsaarel, ja viis uskumatult kiiresti sõjalistele võitudele Vahemere ruumis. Nende tungi põhja poole pidurdas frankide kuninga Karl Suure (Charlemagne) vanaisa Karl Martel Poitiers' lahinguga Kesk-Prantsusmaal a. 732 pKr. Niisiis olid nad veidi rohkem kui vaid ühe sajandi jooksul omandanud Sevillast Samarkandini küündiva maavalduse, mida nad siiamaani loevad islami eluruumiks (umma) ja õiguslikuks omandiks (kalifaadiks).

Teist korda ohustas islam Euroopat mitte enam araablaste, vaid türklaste (Ottomani) impeeriumi näol 15. ja 16. saj, kulmineerudes Konstantinoopoli vallutamise ja pealinnaks kuulutamisega türklaste poolt a. 1453. See oli periood, kus ususõdadest kurnatud Euroopas hakkas esile kerkima Austria mõju. Järgneval sajandil algas islami allakäik ja Viini kaitselahinguga a. 1683 andis Austria kindral, legendaarne „prints Eugen“, Ottomani vägedele purustava löögi.

Nüüd on islami sõjategevus Iraagis ja Liibanonis saavutanud kriitilise massi kui kolmas potentsiaalne surmaoht Lääne tsivilisatsioonile. Taas kõnelevad agressiivse islami (ehk nn islamofshismi) juhid „ummast“ ja „kalifaadist“ kui moslemite pärusmaast, mille ulatus on samuti globaalne nagu kahel esimesel „ummal“. Kui aga kaks korda on see oht tagasi löödud – miks ei peaks Lääs seegi kord võitma, küsivad mitmed.

Nad toetuvad võibolla rahvatarkusele, mis ütleb, et „ega kaks ilma kolmandata jää“ või et „kolm korda on kohtuseadus“. Kuid sõjaasjanduse ekspertidel on käimasoleva vaenutegevuse spetsiifikast märksa ettevaatlikum arusaam. Selles konfliktis on uusi elemente, mis on puudunud varasemates võidukates kokkupõrgetes islamiga. Olgu siin ära toodud mõned neist.

1. Islamistide arsenal, tehniline tase ja väljaõpe, nagu neid praeguses konfliktis kasutab terrorirühmitus Hezbollah, on esimest korda saanud võistlusvõimeliseks Lääne sõjatehnoloogiaga. Londoni ühe uurimiskeskuse direktor Paul Moorcraft kirjutab Washington Times'is: „Iisraeli eriüksused olid üllatunud, põrkudes (oma 14. juuli õhurünnakul) Hezbollah jõududele, mille kvaliteet ja väljaõpe olid peaaegu võrdsed nende omadega. Nende tankitõrjerelvad suutsid reast välja lüüa isegi Iisraeli palju-ülistatud Merkava-tanke.“ (WT, 15. juuli.)

2. Hezbollah juht, sheik Hassan Nasrallah on suutnud ühe mütsi alla koondada nii sunni kui shiiidi araablased, eriti nooremast generatsioonist. Moorcraft rõhutab, et selle tähendus ei piirdu Liibanoniga, vaid peab ühendama nn „Araabia tänava“ üle kogu maailma. Teisisõnu: sillutama teed uuele ülemaailmsele kalifaadile.

3. Suurim muutus mineviku stsenaariumidega võrreldes on aga toimunud läänemaailma mitte-islamlike rahvaste suhtumises. Paljud (eriti kristlikud) rahvad on kaotanud selle usu, mis innustas eelmiste sajandite tõrjevõitlust islami vastu. See ilmalikustumine (secularization) väljendub tänapäeval mitte niivõrd ristiusu-vaenulikkusena või otsese ateismina — mis mõlemad on siiski ka levimas – kuivõrd ükskõiksusena usu vastu üldse. Kui riigivalitsused võtavad selle hoiaku omaks, langeb ka nende võime astuda võitlusse islamiterrori vastu.

Ainult nii palju on sekularismil ühist ateismiga, et mõlemal puudub moraalne aluspõhi. Internetis kirjutab WorldNet.Daily Vox Day: „Samuti nagu ateism ei anna indiviidile moraalset alust vahet teha hea ja kurja vahel, ei anna ka sekulaarne ehk usu suhtes neutraalne valitsus moraalset õigustust vastu astuda islami ekspansionismile“.

Loetletud kolmel teguril on see ühine omadus, et nad teevad sõjalise võidu islamistide üle raskemaks kui see kunagi on olnud – olgu siis keskajal või praegu Liibanonis. Hea uudis on see, et nad sunnivad Läänt tõsisemalt võtma mõttevahetuse, vaidluse ja läbirääkimiste võimalust islami tagasitõrjumiseks ka kolmandat korda – ja seekord rahuviisiliselt.
Sest „kolm korda on kohtuseadus“.

Märkmed: