Venemaa olevikku ja tulevikku määravate tegurite seas on viimase paari aasta jooksul märgatavalt tõusnud palgamõrvade (contract killing) ja korruptsiooni osakaal. Tarvitseb vaid nimetada ajakirjaniku Anna Politkovskaja ja pagulasdissidendi, endise KGB töötaja Aleksandr Litvinenko tapmisi, mis on püsinud mitu kuud lääne ajalehtede esikülgedel. Et need signaliseerivad omaaegse saksa natsismi kordusetendust Venemaal, näib olevat vaieldamatu. Lääne vaatlejad kasutavadki selles osas meelsasti terminit „neonatsism“, kuid seda, mis toimub tänasel Venemaal, võib niisama hästi nimetada „neo-stalinismiks“.

Elame lihtsalt ajastul, kus fashismi ja kommunismi iseloomujooned on kokku sulamas ja võimatu on vahet teha nende kahe võimuhaaramisprotsessi vahel, millest ühte juhtis Adolf Hitler 1930. aastatel Saksamaal ja teist dirigeerib praegu Venemaal Vladimir Putin. Mõlemad on rahva poolt ametisse valitud diktaatorid!

„Ütle, kes on su sõbrad, siis ütlen, kes oled sa ise,“ kõlab üks vana mõttetera. On hale mõelda neile, kes on viimasel paaril aastal osutanud sõprust Venemaa presidendile. Putini kasuks hääletanud venelasi iseloomustab vene dissident, praegune külalisprofessor Ameerika Hudsoni Instituudis, Andrei Pjontkovski Washington Post'is järgmiselt: „On saabunud aeg, kus igaüks, niihästi inimsoo praak tänavail kui valitsusvõimu intellektuaalsed lakeid (Kremlis) on saanud Kremli deemonitelt — nagu ütleb Dostojevski — 'volikirja häbituks käitumiseks'. Mõned sellest privileegist eriti joovastunud otsustasid ilmselt tähistada oma armastatud presidendi sünnipäeva omal viisil.“ (WP, 12. okt.)

Pjontkovski peab siin muidugi silmas ajakirjaniku ja vabadusvõitleja Anna Politkovskaja gangsteri-stiilis mõrvamist president Putini 54. sünnipäeval 7. oktoobril Moskvas. Putini vaimustatuimate õnnitlejate esireas paistis silma vene suurima neonatsliku organisatsiooni (nn Illegaalse Immigratsiooni Vastase Liikumise) füürer Aleksander Dugin, kes on korduvalt ülistanud Hitleri SS-i ning nimetanud Vladimir Putinit oma liikumise ideoloogiliseks juhiks.

Anna Politkovskaja oli üks neist käputäiest vene ajakirjanikest, kes ei lakanud hoiatamast nii ida kui läänt ohu eest, mida Putini rezhiim endast vabale maailmale kujutab. Tema raamat „Putini Venemaa“, mis on ilmunud ka prantsuse ja inglise keeles, on tõstnud teravalt päevakorda küsimuse: kes on Vladimir Putin? Moskva Carnegie Keskuse uurija Masha Lipman juhib Washington Post'is tähelepanu tegurile, mis lähema aasta jooksul võib põhjustada üha uusi palgamõrvu — nimelt lähenevaile üld- ja presidendivalimistele Venemaal. Need ongi juba käivitanud kibeda võimuvõitluse isegi Putinile lojaalsete jõudude endi vahel. Lipman ennustab: „Samal ajal on rezhiimi lojalistid vihases omavahelises võitluses, eriti kuna lähenemas on 2007. ja 2008. a valimised. Igaüks püüab nüüd välja arvestada, mida Putinil kavas olevad ümberpaigutused tähendavad tema isiklikule karjäärile. Nende vastastikused dispuudid lähevad üha ägedamaks ja julmemaks, toetudes üha rohkem korruptsioonile ja kuritegevusele. Kohtuotsused pööratakse pea peale pististe või täitevvõimu surve abil ning arved konkurentide või vastastega õiendatakse palgamõrvadega.“ (WP, 2. dets.)

Selle analüüsi järgi oleneb Venemaal nüüd kõik Vladimir Putini suvast — niihästi otsus Kremli praegust vahtkonda muuta kui ka vastupidine otsus: säilitada status quo. Sihtasutuse Heritage Eurasia küsimuste pädev ekspert Ariel Cohen leiab Washington Times'is, et olukord on nagu — kasutades Dickensi sõnu — „kahe linna lugu“, st duell Moskva ja Peterburi vahel. Cohen kirjutab: „On võimalik, et (ülalmainitud mõrvad) on seotud võimuvõitlusega Moskvas, kus ühel pool seisavad nn „silovik’id“ (võimumehed), kellest mitmed kuuluvad FSB-sse (julgeolekuteenistusse) või presidendi administratsiooni ega soovi vahtkonna vahetust Kremlis; teisel pool aga enamasti tsiviilrõivaid kandvad Putini kaastöölised Peterburis, kes on koondunud praegu Putini ilmseks järglaseks peetava asepresidendi Dmitri Medvedjevi ümber.“ (WT, 30. nov.)

Kuid kui olukord on pigem nagu Lipman kirjeldab — „kõikide sõda kõikide vastu“ —, siis võib meil „kahe linna loo“ asemel tegu olla ikkagi vaid „ühe linna looga“. Sest Venemaa järgmise parlamendi ja valitsuse otsustab siis ära Vladimir Putin, ükskõik kas Moskva või Peterburi kasuks.

Märkmed: