Viimastel nädalatel on Türgi käekäik pälvinud laialdast tähelepanu lääne vaatlejate seas. 22. juuli parlamendivalimistel suurendas ilmalik valitsuserakond AKP oma edemust Türgi 550-liikmelises rahvaesinduses 34%-lt 46-le ja tõstis seega peaminister Recep Tayyip Erdogani lootust pääseda Euroopa Liidu liikmeks. Erdogan on islamiusuline, kuid pooldab usu ja riigivõimu lahusust, mis on demokraatia tähtsamaid alustalasid.

Türgi esindab praegu ainsat islami riiki, kel oleks eeldusi alliansi loomiseks Läänega selle võitluses radikaalsete islamiterroristide (nn. islamofashistide) vastu.

Islami areng algul Araabia kalifaadina, hiljem Ottomani impeeriumina tunnistab, et üks tsivilisatsioon võib tõusta kõrgeimale rahvusvahelisele tasemele, aga ka langeda mahajäänuimate hulka. Erdogani rezhiim, mis põhineb moodsa Türgi looja, Kemal Atatürki reformidel 1920ndate algusest, püüab tõestada, et uus tõus on võimalik.

Islam, mis on üks maailma kolmest ainujumala usust lisaks kristlusele ja judaismile, sündis 7. saj. algul Saudi Araabias ilmutusena prohvet Muhamedile ja kasvas üllatava kiirusega Vahemere rannikuruumi domineerivaks jõuks. Juba 8. saj. jõudis islam Prantsuse südamaale, kus ta edasitung põhja suunas riivistati Poitiers' lahingus a. 732 frankide poolt.

7. ja 8. saj. kujunes põhiliselt välja ka islami teoloogia, jagunedes kaheks haruks, shiiitideks ja sunniitideks. Samal ajal eraldus müstikat taotlev vool, sufism, ratsionalistlikust voolust. Viimane tiivustas islami lähenemist Lääne tsivilisatsioonile ja põhjustas araabiamaades harukordse intellektuaalse õitsengu 11. ja 12. sajandil. See oli periood, mille kestel araabia õpetlased avastasid uusi matemaatilisi ja füüsikalisi tõdesid (nt. algebra) või tõlkisid klassikalise Kreeka filosoofe (nt. Aristotelest) araabia keelde. Paljud kreeka tekstid on meile tuntud vaid tänu nende keskaegsete araabiakeelsete tekstide ladinakeelsetele tõlgetele.

Selle ajastu originaalse araabia filosoofia kõrgest tasemest annavad tunnistust nt. Avicenna Buhaarast ja Averroes Cordobast, kes mõlemad tegelesid ms. hinge surematuse probleemiga, üks eitavalt, teine jaatavalt. Averroesi mõjul on jäänud püsima kompromiss, mille järgi surematu on ainult igas üksikus inimeses peituv mõistuslik, kõigile mõtlevaile olendeile ühine vaim. Siit võib järeldada, et inimesel, kes teeb ainult lollusi, ei ole lootust surematusele mingil mõeldaval kujul.

Otsekui vastukaaluks sellele arukale õpetusele nõuab sufism füüsilist ja emotsionaalset isiklikku kontakti Jumalaga. Seda võib saavutada nt. vurrkannina pöörlemise teel, nagu seda teevad dervishid, kellele peapööritusest transsi langemine ilmsesti tähistab „ühinemist Jumalaga“.

Alates 14. sajandist kujunes juhtivaks islamiriigiks Ottomani impeerium, peamiselt tänu vallutustele Lähis-Idas ja Balkanil, mis kulmineerusid Konstantinoopoli (Istanbuli) alistamisega a. 1543. Kuid a.1683 panid Austria väed kuulsa Viini lahinguga islami edasisele läände tungimisele tänini püsiva tõkke. Ottomani impeeriumi likvideeris a. 1923 Kemal Atatürk, kelle põhistatud demokraatlik rezhiim on aluseks ka praegusele Erdogani valitsusele. Sootuks uue tegurina on aga esile kerkinud massiivne moslemi immigratsioon arengumaadest Euroopase. See on andnud erakordse võimu teokraatlikele elementidele (mulladele) islami kogukondades.

Eriskummaline on, et üheaegselt Ottomani riigi jõulise ekspansiooniga hakkas islami vaimne ja moraalne mõju manduma. Kuid teokraatide mõju ei kadunud, vaid taandarenes omaette julmaks ja primitiivseks seadusekoodeksiks nagu Sharia Saudi Araabias. Selle karistusnormidesse kuulub nt. süüdimõistetu pea maharaiumine või kividega surnuksloopimine ¬– menetlused, mida islamiterroristid meelsasti praktiseerivad.

Moodne Türgi on sellest etapist mööda läinud, nagu Washington Times’is kirjutab rändav reporter Georgie Anne Geyer: „Oma lühikese ametiaja jooksul on (valitsuserakond) AKP võinud oma kontosse kirjutada kõige jõulisema turumajanduse kasvu Lähis-Idas, mille eksport on viimase viie aasta jooksul kolmekordistunud ja laekunud välisinvesteeringud tõusnud kümnekordseks.“ (WT, 26. juuli.)

Kuigi Türgi hiilgav majandusareng õigustab igati ta kuulumist Euroopa Liitu, tuleb peaminister Erdoganil enne siiski ületada kaks kaunis kõrget lävepakku – normaliseerida oma vahekorrad Küprosega, mis on osalt Türgi okupatsiooni all, ning kurdidega Iraagis ja Türgis endas, kes taotlevad autonoomiat. Kuid Erdogan on optimistlik: „Türgi on kindlalt otsustanud saada Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks. Euroopa toob meile sõnumi, et tsivilisatsioonide liitumine on võimalik ning et me oleme moodne vastutustundeline rahvas, kes on demokraatia täielikult omaks võtnud,“ ütleb Türgi võidukas peaminister.

Jah, nagu eelnev ajaloo-visand näitas: islam on varemgi tõusnud maaailmakultuuri tipptasandile. Miks ei võiks ta seda teha veel kord? Värsked parlamendivalimised võiksid olla julgustuseks mitte üksnes peaminister Erdoganile, vaid kõigile Euroopa Liidu liikmeile.

Märkmed: