Ameerika päevikust: Ideedel on oma sünd ja surm
Arvamus 12 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tartu Ülikooli lugupeetud bibliograafiaprofessori Friedrich Puksoo isiklikul ex librisel — nagu me, tudengid, kõik väga hästi teadsime — oli legend „Habent sua fata libelli" ehk „Raamatuil on omad saatused“. Algaja ajalootudengina ma tollal ei teadnud, et sama võib julgesti öelda ka ideede kohta. Sest nii nagu raamatud, kujutavad ka ideed endast organisme; nad on ju ka teatava elueaga tõekspidamised, millel on oma sünd ja surm.

Ideede elulugude jälgimine ja kirjeldamine moodustab nüüd vägagi tähelepanuväärse osa ajalooteadusest. Vaevalt on keegi mulle teadaolevatest kolleegidest suutnud ideede ajalugu paremini käsitleda kui briti teenekas ajaloolane Paul Johnson, kes tänavu pälvis USA Presidendi Vabaduse medali. Johnsoni nimi on hästi tuntud ka siinpool Atlandit, küll omaaegse külalisõppejõuna American Enterprize Institute'is, küll toimetajana ja peatoimetajana ajakirjade juures nagu Realites ja The New Statesman, aga ka väsimatu ameerika demokraatia kaitsja ja selgitajana ülemaailmsel raamatuturul. Johnsoni teaduslik looming, mis loodetavasti ei ole veel lõppenud, on enim nauditav kahes eri formaadis, millest üks hõlmab laiahaardelisi ideemonograafiaid ja teine kriitiliste sündmuste dateeringuid.

Johnsoni teos „Modern Times“ on näide tema monograafiatest. Nagu autor ütleb, on see portree meie ajastust „kahekümnendatest kaheksakümnendateni“— teisisõnu: kuuest aastakümnest 20. sajandi südames. Tema meetod kõlbab aga niisama hästi aastatuhandete portreteerimiseks, nagu on näidistatud ta kapitaalsetes monograafiates „Kristluse ajalugu“, „Juutide ajalugu“, „Inglise rahva ajalugu“ või kaks teost Ameerika rahva ajaloost.

Juba need pealkirjad ütlevad, et Johnson on pühendanud oma elutöö lääne tsivilisatsiooni kõige jõulisemate ja püsivamate idee-allikate — ristiusu, judaismi ja anglosakside pärandi — uurimisele. Oma pühendumust eriti ameeriklaste ajaloole põhjendades ütleb Johnson, et „Põhja-Ameerika Ühendriikide rajamine ja olemasolu on kõige suurem seiklus inimkonna ideede ajaloos. Muidugi mõtleb ta siin ameerika demokraatliku ühiskonnakorra hämmastavat vastupidavust – erinevalt kõigist teistest rahvastest maailmas – läbi enam kui kahe sajandi. Kuid Johnsonit paelub ka ideede surm.

Teos „Modern Times“ (1983) pakub meile ehk huvitavaima näite ühe suhteliselt lühiajalise idee — stalinismi — algusest ja lõpust. Johnson naelutab kinni momendi, kus Marxi teooria saavutab kõrgeima võimu praktikas — nimelt nn „vabades valimistes“, mis pidid toimuma punaarmee poolt okupeeritud Ida-Euroopas vastavalt kurikuulsa Jalta konverentsi otsustele veebruarist 1945.

23. märtsil 1945 avalikustas N. Liidu välisminister Molotov Stalini eeskirjad nende valimiste läbiviimiseks. Neid nähes oli Churchillile selge, et Ida-Euroopas tulevad tüüpilised nõukogude stiilis valimised ja et need maad lähevad Kremli võimu alla. See, ütleb Johnson, oli päev, mil algas külm sõda. Ja see, võiksime lisada, oli ka päev, mil algas „Jalta ike“ Ida- ja Kesk-Euroopas, mis kestis kuni Berliini müüri kokkuvarisemiseni 7. nov. 1989 ja millega lõppes tegelikult kommunismi nii teoreetiline kui praktiline tähendus Euroopas.

Mitte kõigi ideede sünd ja surm ei ole sellise graafilise selgusega äratuntavad. Praegu on ülemaailmseks probleemiks islami asend globaalses idee-ajaloos. Ons 1400-aastane muhamedi usk veel reipas kasvueas või juba vaevlemas lagunemist ennustavas kriisis? Mida ütleks Paul Johnson, kes arvestatava osa oma energiast on pühendanud lääne kultuuri mõnede hääbuvate komponentide uurimisele.

Selles sektoris on Johnsoni lantsett eriti lahanud Euroopa kahe viimase sajandi modernismi, võttes kokku rea 19. ja 20. sajandi prohveteid – Marxi, Rousseau', Freudi ja, Nietzsche –, kes on lubanud juhtida meid uude ja paremasse maailma, kuid hävinud eksitustes, mida filosoof Karl Popper nimetab ideede „kavatsetamatuiks järelmeiks“ (unintended consequences).

Nii oleme Marxi ja Rousseau lubatud „töörahva paradiisi“ resp. „ühiskondliku leppe“ asemel saanud Stalini ja Pol Poti orja- ja surmalaagrid ning Nietzsche „üliinimese“ asemel Freudi seksuaalselt ahistatud neurootilise lapse. Suurejooneliste heaoluühiskondade asemel on nende õpetused sigitanud rea selliseid „despootilisi utoopiaid“ nagu bolshevism, fashism ja natsism ning kutsunud esile kaks hävitavat maailmasõda, ütleb Paul Johnson.

Kuna mõnedki neist utoopiatest on kas välja suremas või juba surnud, võime prof. Puksoo ex librise eeskujul nentida, et mitte ainult raamatuil, vaid ka ideedel on omad saatused.

See teadmine mõjub kuidagi lohutavalt.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus