Ameerika päevikust: G-8 – „kana takus“?
Arvamus 15 Jun 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
G-8 aastakoosolek ei ole nalja-asi. Üks kord aastas peab ometi maailmale andma võimaluse oodata pöördelisi sündmusi meie koduplaneedi kõige võimsamate ja rikkamate riikide kõrgemailt juhtidelt – kas siis uute ja hiilgavate radade rajamise näol uute lahenduste poole või vähemalt algatusi viltuläinud programmide korrigeerimiseks. See vastutus lasub võrdselt grupi kõigil kaheksal liikmel, kelleks on peale USA veel Kanada, Jaapan, Saksa- ja Prantsusmaa, Itaalia ning Suurbritannia ja Venemaa.

Tänavune G-8 tippkonverents 6.–9. juunini Heiligendeammis, Saksamaal, suutis nagu kaks eelmistki, lahendust nõudvaid maailmaprobleeme peamiselt edasi lükata. Rahvasõna järgi näib, et G-8 on nagu „kana takus“. Selmet keskenduda kolmanda maailma vaesusele, Lähis-Ida sõjale, USA ballistiliste tõrjerelvade süsteemile, Kosovole või lääneilma kahanevaile energiavarudele, pühendati palju aega küsimusele, kui palju tohib meie planeet süsihappegaasi produtseerida 40-50 aasta pärast.

Bushi plaan rajada Poolasse ja Tshehhi Vabariiki antiballistiliste hävitajate baas ja radarijaam kaitseks Iraani ja Põhja-Korea võimalike tuumarünnakute vastu oli konverentsi-eelseil kuudel olnud ägeda sõnasõja põhjuseks USA ja Venemaa vahel. Putin ähvardas vastulöögiks Vene tuumaraketid välja sihtida Euroopa linnadele. See „piits“ oli muidugi mõeldud eurooplaste hirmutamiseks. Nüüd üllatas Putin „präänikuga“, milleks oli ta ootamatu koostöö-ettepanek Ameerika ja Azerbaidzhaanis paikneva vana vene radarijaama vahel, Euroopa kaitseks. Hiljem pakkus Putin veel Türgit, Iraaki ja koguni ujuvplatvorme ameerika hävitajate baasideks. Need hõrgutised olid ilmsesti mõeldud Euroopa rahvaste suure tänutunde tõstmiseks Moskva vastu.

Bush ütles, et Ameerika tervitab lendrelvade-alast koostööd Venemaaga ning et vastav ühine töörühm „arutab läbi, milliseid võimalusi see pakub rahvaste kaitseks kuritegelike rezhiimide vastu, kes võivad (oma lendrelvi) kasutada väljapressimiseks või kallaletungiks neile, kes elavad vabades ühiskondades“. Välisminister Condoleezza Rice’i hinnangul ei ole debatt selles küsimuses suutnud veel valgustada, mida Ühendriikide ettepanek õieti tähendab. Kuid ta lisas: „Kui see avab tee tõsisemale diskussioonile meie ühise hädaohu üle – milleks on Iraani ja Põhja-Korea taoliste riikide lendrelvad –, siis kujutab Vene ettepanek endast väga positiivset arengut.“

Aga süsihappegaas kui vaidlustatud peasüüdlane maakera soojenemises ning selle vastu suunatud nn. Kyoto konventsioon varjutasid kõik teised teemad. Vaidluse all oli Saksa kantsleri Angela Merkeli ettepanek redutseerida õhusaastajate poolt atmosfääri paisatav süsihappegaasi hulk poole peale aastaks 2050. Grupi liikmed, kes Merkeli ettepanekut toetasid, ei suutnud aga USA-d veenda konkreetseid piirmäärasid aktsepteerima ja leppisid vaid kokku vastav lepingukavand ÜRO raames välja töötada aastaks 2009, kui president Bush on ametist lahkunud.

Bush on seisukohal, et tööstusgaaside limiteerimine ettepandud määradel tõkestab majanduskasvu ja on mõttetu niikaua, kui suuremad õhusaastajad nagu arengumaadeks loetavad India ja Hiina on CO-2 piiramisest vabastatud.

Avalik arvamus Heiligendeammi tippkonverentsi tulemustest on Ühendriikidele suhteliselt soodus. Wall Street Journal’i juhtkirjanik annab Bushile Kyoto-probleemide sektoris võiduskoori „1:0“; Washington Times loeb Bushi võiduks ka lendrelvade osas saavutatud seisu – niisiis „2:0“. Kui aga arvestada ka pretsedenditut küllakutset Putinile tulla nädalalõppu veetma Bushide perekonnavillasse Kennebunkporti, siis võib lõppresultaadiks lugeda koguni „3:0“.

On ju usutav, nagu mõned vaatlejad on väitnud, et Bush kutsus Putini külla, raskendamaks talle kasutada Heiligendeammi kokkutulekut oma rünnakute eskaleerimiseks Ameerika vastu.

G-8 ei olnud siis niivõrd „kana takus“ kui Bushi õppetund kolleegidele, mis juhtub siis, kui Ameerika ei anna järele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus