Ameerika päevikust: Exit la gloire
Arvamus 01 Feb 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
6. mai ei ole enam kaugel. See on päev, mis tõenäoliselt annab Prantsusmaale uue presidendi, otsustab Euroopa Liidu tuleviku ja võib radikaalselt muuta USA välispoliitikat.

Uueks Prantsuse presidendiks saab valdavate ennustuste kohaselt kas sotsialist Segolene Royal — esimene naispresident Prantsusmaa ajaloos (!) — või praeguse keskparempoolse valitsuserakonna, Rahvaliikumiste Liidu (UMP) juht, siseminister Nicolas Sarkozy. Mõlemad on hukka mõistnud president Jaqcues Chiraci senise poliitika, mis on peamiselt püüdnud elus hoida kindral de Gaulle'i illusiooni Prantsusmaa ülemaailmsest hiilgusest (la gloire) ja suurusest (la grandeur) — suurelt osalt Ameerika kulul. Royal ega Sarkozy ei jaga Chiraci Ameerika-vaenulikkust. Ja tõepoolest näib ka prantsuse rahva huvi USA rooskamise vastu olevat kahanemas.

Tõde on see, et prantsuse üldsus on juba aastaid näidanud oma pettumust Chiraci saamatu majanduspoliitika suhtes. Nüüd langeb kahtluse vari ka ta välispoliitikale. See on liiga suurejooneline, liiga elukauge, ütlevad vaatlejad. Wall Street Journal'is kirjutab toimetaja Matthew Kaminski: „Arvamusküsitlused näitavad ka, et hääletajate valdav enamus nõuab juhtidelt pühendumust rahva, mitte aga laia välismaailma vajaduste rahuldamisele, mis on suur muutus viimase aastakümne jooksul.“ Kaminski leiab, et presidendi vahetus võib just soodustada Prantsusmaa rahvusvahelise positsiooni taastamist de Gaulle'i vaimus, jätkates: „Olles vabanenud USA vihkamisest ja teistest sõjajärgsetest illusioonidest, võib (Prantsusmaa) etendada kasulikku konstruktiivset rolli suhtlemisel Iraani, Venemaa, Araabia maailma, Hiina ja teiste maadega. Selline Prantsusmaa võib lõpuks maha matta need väärkujutelmad, mis on teda kollitanud läbi kogu ta hirmsa 20. sajandi.“ (WSJ, 16. jaan.)

Kuidas prantsuse uus generatsioon suhtub Ameerikasse, ilmneb tähelepanuväärivast lõigust Nicolas Sarkozy autobiogaafias. Tulevane võimalik presidendikandidaat tunnistab, et ta lihtsalt ei saa aru oma maa kultuuri-eliidi nii moodi läinud põlgusest Ameerika Ühendriikide vastu. Tsiteerin: „See on eriti kummaline seetõttu, et me ei ole selle maaga kunagi sõjas olnud — maaga, mis kahel korral meie lähiajaloos on meile appi tulnud; tulnud meid kaitsma ja vabastama, ja millega me jagame suurt osa oma demokraatlikest väärtustest.“

Tõsi, ka Segolene Royal jagab samu demokraatlikke väärtusi ja see lubab loota Pariisi ja Washingtoni suhete paranemist. Kuid sellel võib olla ka negatiivne mõju USA suhetele Euroopa Liiduga, kuna nii Sarkozy kui Royal on majandusküsimustes asunud protektsionismi teele. Ja see on vastuolus ülemaailmse turuvabaduse (globalisatsiooni) poliitikaga, mida USA pooldab. Mõlemad võimalikud presidendikandidaadid näevad globalisatsioonis ohtu prantsuse turgudele ja töökohtadele. Mlle. Royal põhjendab seda järgmiselt: „Kui me tahame säilitada oma ühiskonna sotsiaalset (st. heaoluriigi) mudelit, siis peame loobuma (globalisatsiooni) naiivsusest ja kasutama kõikvõimalikke vahendeid, et kaitsta oma turgu, töökohti, töölisi ja tööstust — ilmsesti küll jäädes maailmale avatuks — aga võrdsel alusel (teiste maadega).“

See kõlab nagu hüvastijätt Chiraci generatsiooni ning tema juhendusel välja töötatud (ja läbi kukkunud) Euroopa Liidu konstitutsiooniga. Tsiteerin veel kord Kaminskit: „(Sarkozy ja Royal), mõlemad oma 50-ndais eluaastais, sümboliseerivad lõpparvet olevikuga, kuna nad ei jaga võimul oleva generatsiooni kimpus-olekut 20. sajandi traumadega.

Golism ja antiamerikanism on olnud palsamiks uhkusele, mis sai sügavalt haavata kahe maailmasõja ning Indo-Hiina ja Alzheeria kaotamisest.“

Sugupõlvede vahetus Champs Elyseel seab USA ja Euroopa Liidu aga tõsise dilemma ette. Nende transatlantiline koostöö võib nüüd hoogustuda, kuid samas võib Euroopa areng suurema integratsiooni suunas hakata aeglustuma.

Ei ole halba heata ega head ilma veata, nagu mu isa, kadunuke, ütles.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus