Euroopa Liit (EL) seisab nüüd silmitsi pöördeliselt tähtsa valikuga: kas sündida ümber või hääbuda? Paari nädala pärast Prantsusmaal toimuvad valimised võivad otsustada, kas Euroopa kui impeerium on iganes võimalik – sellisel kujul, nagu seda on visalt ärgitanud Prantsusmaa juhtkond kindral Charles de Gaulle'i valitsusest saadik a. 1958 — või jääb see ainult Euroopa eliidi meeliskujutelmaks, nagu seda sõnastab nüüd „Berliini Deklaratsioon“ EL-i 50. juubeli pidustustelt Saksamaa pealinnas 26. märtsil?

Euroopa mandri ühiskondlikus struktuuris on sajandite kestel toimunud üks pikaajaline muundumine, millest massiteabes on märksa vähem juttu kui kiirematest, kataklüsmilisematest sündmustest nagu maailma- ja muud sõjad. Kuid saaga Euroopa baasiga impeeriumide tekkimisest ja kadumisest nõuab tähelepanu just praegu – nüüd, kus nt Venemaa on hakanud looma uut impeeriumi ja Euroopa impeeriumide üks suuremaid emamaid, Prantsusmaa, on ise langemas kolonialiseerimise ohvriks araablaste poolt.

Uudisteteeninduse Prelude kolumnist Barry Casselman pakub Washington Times’is lühikese ja täpse kokkuvõtte sellest, mis Euroopas on toimumas. Kirjeldades euroopa romaanikirjanduse üht tippteost – austerlase Robert Musili „Mees omadusteta“, 1928¬ –, leiab Casselman, et selles on kirja pandud ennustus Euroopa tulevikust, lähtudes Euroopa minevikust. Tsiteerin: „Kirjutades seda romaani Viinis a. 1928 vaatas Musil tulevikku, vaadates ühtlasi ligi 600 aastat minevikku ja jälgides üht pikaajalist, sügavale juurdunud nihet Euroopa ühiskonnas, mille toimel majanduslik ja poliitiline võim vähehaaval libiseb ära Euroopa aristokraatliku eliidi käte vahelt ja valgub hulkade kätesse.“

See sajanditepikkune trend toimib ka praegu ja seletab, miks elitaristide, st Prantsuse presidendi Jacques Chiraci ja tema ustava adjutandi, ajutise peaministri Dominique de Villepini poolt koostatud EL-i põhiseaduse eelnõu referendumitel Prantsusmaal ja Hollandis läbi kukkus. Põhjuseks oli nende juhtide väärkalkulatsioon, et Euroopast saab teha uue Prantsusmaale alluva impeeriumi. See oli asjatu lootus, nagu kindral de Gaulle’ilgi 50 aastat varem.

On nimelt võimalik tõestada, et viimase poolsajandi kampaania Euroopa ühendamiseks ei kujuta endast mitte esimest sammu sillal uude ajastusse (nagu mõned vaatlejad on väitnud), vaid Euroopa impeeriumide lagunemise lõpp-produkti. Meie planeedi suurte koloniaalriikide eluiga on kestnud ümmarguselt pooltuhat aastat, alates 15. sajandi maadevallutustest (meenutagem aastat 1492!) ja lõppedes massiivse asumaade kaotamisega pärast I maailmasõda (1914-18). Viimase sajandi annaalid on küllastunud näiteist, kuidas mitte üksnes Inglismaa, Prantsusmaa, Holland ja Belgia, vaid ka Saksamaa ja Vene tsaaririik on oma valduste lagunemisega hakkama saanud (või mitte saanud).

Selles perspektiivis omandavad nt natsismi tähelend Saksamaal ja kommunismi vastupidavus Venemaal uue, hoopis teistsuguse tähenduse kui „tule ja mõõgaga“ loodud hiigelriikide lagunemise tülgastav, kuid paratamatu väljaheide ehk, nagu Casselman ütleb, „inimsuse varjukülg“. Ta küsib: „Mis on need juurteni tunginud defektid, mille all moodne Lääne kultuur kannatab?“ Kuid ta vastus piirdub vaid tõdemusega, et need on midagi põhilist. „Ei kahe maailmasõja ega külma sõja palangud suutnud maailmast totalitarismi ega terrorit välja puhastada. Need on need inimsuse varjuküljed, millele 20. sajand andis ainult uued avaldusvormid ning mis veelgi pahaendelisemalt jätkuvad käesoleval sajandil.“ (WT, 30. märts.)

Casselmani rahustuseks võib öelda, et viimase poolsajandi kestel on Euroopa siiski suutnud hoiduda „tule ja mõõga“ tarvitamisest ja ka tagasi tõrjunud Prantsuse eliidi katsed uue impeeriumi loomiseks. Prantsuse eelseisvad presidendivalimised, millistega Chiraci ametiaeg tõenäoselt lõpeb, võivad seda arengusuunda veelgi tugevdada.

Märkmed: