3. augustil suri Moskvas 20. sajandi vene kirjanduse ja poliitika suurkuju Aleksander Solzhenitsõn. Ta elutööd jäävad kroonima kaks teost – „Üks päev Ivan Denissovitshi elus“ (1962) ja „Gulagi arhipelaag“ (1973). Mõlema maailmakuulsus põhineb Stalini orjalaagrite süsteemi paljastamisel ja seega surmava hoobi andmisel kommunismile. Kuid Solzhenitsõni ideaal (mis muide langeb kenasti kokku Vene peaministri Vladimir Putini visiooniga) läheb märksa kaugemale: selleks on Vene tsaaririigi taastamine.

Ajaloo iroonia on, et eestlastel on oma osa Solzhenitsõni tõusus maailmakirjanduse parnassile. Tsiteerime esmalt Associated Press’i lühikokkuvõtet lahkunu pärandist Washington Times’is: „Ta oli hakanud soojalt suhtuma Vladimir Putini Venemaa-visiooni. Ta jättis kompleksse pärandi – jõuliselt ründavad kirjandusteosed inimväärikuse ja vaimuvabaduse kaitseks, samal ajal aga ka toetus mehele, kes pälvib laialdast laitust surverezhiimi taastamise pärast Venemaal.“ (WT, 5. aug.) „(Solzhenitsõni) vene natsionalism oli tugevam kui ta anti-stalinism,“ ütleb Niina Hrushtshova, kelle vanaisa oli endine N. Liidu parteijuht Nikita Hrushtshov.

Raamat Ivan Denissovitshi ühest elupäevast orjalaagris jutustab ereda tõetruudusega autori enda elamustest kaheksa laagriaasta jooksul, mis järgnesid tema kui rindeohvitseri arreteerimisele (1945) II maailmasõjas Stalini pilkamise pärast („see vurrudega mees“, ütles ta ühes oma kirjas sõbrale).

Raamat valmis Solzhenitsõni mälus neil laagriaastail ja pääses trükki suurel määral tänu Hrushtshovi lühiajalisele „sulale“. Tollane tunnustatuim kriitik Aleksander Tvardovski tsiteerib teose saatesõnas Hrushtshovi hinnangut Solzhenitsõni loomingule ajakirjas Novõi Mir: „Meie kohus on põhjalikult ja igakülgselt selgusele jõuda niisugustes asjades, mis on seotud võimu kuritarvitusega... Seda on tarvis teha selleks, et taolised nähtused enam iialgi ei korduks.“ (Novõi Mir, nov. 1962.) Neid sõnu peaksid Vladimir Putin ja Mihhail Medvedev kohaldama tänasele Venemaale, kus palgamõrvarid on hukanud kümnete kaupa rezhiimi vastaseid. Kuid nende vaimusilma ees heiastub pigemini tsaari-Venemaa ja tõenäoselt ka kurikuulus Ohranka, st. tsaaride KGB.

Ameerika sihtasutuse Heritage Eurasia küsimuste ekspert Ariel Cohen nimetab praegust Venemaad „tsaristlikuks“, kirjutades Washington Times’is: „Tänapäeva Venemaa tõenäoselt vastab Solzhenitsõni ideaalile. Mitte enam kommunistlik, on ta nüüd vankumatult natsionalistlik, kasutades taaselustatud õigeusu kirikut osana riigivõimust... Ja see on ligilähedane Solzhenitsõni tsaristlikule ideaalile.“ (WT, 6. aug.) Cohen märgib ka, et Solzhenitsõni tsaristlike ideede hulka kuulus mh. Venemaa kunagiste maavalduste tagasivallutamine sellistelt Vene piiririikidelt nagu Ukraina ja Kasahstan.

Kas Eestil oli Solzhenitsõni silmis „eriseisund“? Kuuldavasti oli ta Eestis viibinud ja seal mõndagi kirjutanud tänu oma Siberi laagrikaaslasele, eesti õigusteadlasele Arnold Susile. Igatahes on Denissovitshi-romaani eesti keelde tõlkijaiks kaks „Siberi ülikooli“ nimekat kasvandikku – president Lennart Meri ja ajaloolane Enn Sarv, mõlemad nüüd kadunud.
Raamatus on kaht Denissovitshi narinaabrit gulagi barakis, kaht eesti meest, kirjeldatud sümpaatsete rahulike kujudena, kellega võib tubakat jagada. See oli suur kompliment eesti rahvusele. Nende kahe prototüüpideks võisid väga hästi olla Arnold Susi ja sama-aegne laagrivang, EV eksiilvalitsuse peaminister Otto Tief.

See oli aeg, mil keegi ei meenutanud Glinka oooperit „Elu tsaari eest“. On ajaloo paradoks, et Venemaale on see tagasi tulnud.

Märkmed: