Muusikamaailmas on „teema variatsioonidega“ hästituntud mõiste. Et see oleks kohaldatav ka poliitilistele loomealadele nagu demokraatia, ei ole mõte, mis tekiks just iseenesest. See turgatas aga pähe hiljuti, kui lugesin Washington Times'is artiklit pealkirjaga „Demokraatia alaliigid“ (Varieties of Democracy).

Autorid Sarah Gildea ja Andy Messing — mõlemad juhtivalt tegevad sihtasutuse National Defense Council juures —, leiavad, et sõna „demokraatia“ ei peegelda piisavalt meie praeguse maailma „mitmetahulisust“ ega anna eluõigust paljudele riigivormidele, mis — kuigi mitte demokraatlikud — sisaldavad siiski ehtsa demokraatia elemente. Nad möönavad, et mitmed valimiste teelgi võimule tulnud rezhiimid on ebademokraatlikud, kuid et seda ei tuleks arvesse võtta nende hindamisel.

Gildea ja Messing kirjutavad: „Valimised täiuslikku demokraaiat ei garanteeri. Seda tõde tunnistavad Vladimir Putini, Robert Mugabe, Fidel Castro ja võimalikult ka Daniel Ortega valitsused.“ Autorid meenutavad, et kommunistlikud diktatuurid on Venemaal, Zimbabwes, Kuubas ja võib-olla ka Nikaraaguas alguse saanud demokraatlike rahvahääletustega — lisamata, et sellise väärarengu kurikuulsaimaks näiteks on Adolf Hitleri võimuletõus Saksamaal ülemaaliste valimistega jaanuaris 1933. Gildea-Messing jätkavad: „See ei tähenda, et demokraatiat nendel maadel ei eksisteeri. Pigem vihjab see demokraatia mitmetahulisele (multifaceted) olemusele: faktile, et rahvajuhid, keda ta teenib, võivad teda ümber vormida ja ära kasutada. (WT, 25. sept.) Ja see on midagi, mida Lääne poliitika kahetsetavalt eirab. Sellise demokraatia-miinimumi tunnustamine annaks Läänele ühtse mandaadi vabaduse ja demokraatia edendamiseks kogu maailmas, leiavad Gildea ja Messing. Aga kuidas?

Autorid piirduvad vaid üldsõnalise retseptiga, et „kõigi maade kodanikel peaks olema samasugune õigus ise valida oma valitsuse formaat“. Ent mis kasu on sellest demokraatia arengule, kui Lääs diktatuurimaade „mittedemokraatlikud“ elemendid „demokraatlikeks“ ainult ümber ristib?

Siinkirjutaja hinnangul on „demokraatial“ kui „teemal“ ainult kaks variatsiooni: arengudemokraaatia ja maskeraadi-demokraatia.

Lääne meedias on esimese paraadnumbriks juba mõnda aega olnud Eesti (viimati ajakirjas Time). Arengudemokraatia eritunnusteks tuleb lugeda võimet asendada iganenud poliitiline praktika uute ja kasvuvõimelisemate protseduuridega nagu seda on kängunud riigiettevõtete erastamine, astmelise maksusüsteemi muutmine proportsionaalseks, rahvaesinduste valimise parteinimekirjade alusel ümberkorraldamine tõelisteks isikuvalimisteks jne. Eesti on need ja hulga muid samme astunud edukalt ja mõnestki puudusest hoolimata võib eeldada, et demokraatia areng Eestis ei ole veel lõppenud.

Arengudemokraatia vastand, maskeraadi-demokraatia on rajatud taandarenguile kõigis eelpool mainitud sektoreis. Nendest pakub üliküllaseid näiteid tänapäeva Venemaa. President Putin on tühistanud isikliku omandiõiguse ja riigistanud rea edukalt töötanud eraettevõtteid nagu pangad. Praegu on käimas välismaiste valitsusväliste abiorganisatsioonide Vene filiaade sulgemine. Putin on vene demokraatia „mitmetahulisusest“ likvideerinud ühe tahu teise järel, nõnda et karta on selle täielikku hävinemist.

Kolmandat varianti ehk tõelist dmokraatiat võib nimetada ka õiguskorra-demokraatiaks. Selles on pearõhk kodanike õiguste ja kohustuste tasakaalul (nn Checks and Balances), mille eest hoolitsevad esmajoones sõnavabadus, omandiõigus ja kohtukorraldus. Ei saa mööda tõdemusest, et tänases maailmas on kõige täiuslikumalt välja arendatud demokraatia variatsiooniks Ameerika Ühendriikide ühiskond.

Jah, demokraatial võivad olla oma variatsioonid, kuid nendeks ei saa olla mingi segavereline vorm ehtsa demokraatia ja maskeeritud ebademokraatia vahel. Õige demokraatia peab olema vormilt puhas nagu muusikas on Johann Sebastian Bachi „Goldberg Variation“.

Märkmed: