Valitsuse vahetus Inglismaal juuni lõpus vallandas ülemaailmse spekulatsiooni küsimuses, kas Suurbritannia nn erivahekord Ühendriikidega jääb püsima sellisena, nagu ta on püsinud praktiliselt II maailmasõjast saadik ja kulmineerunud peaminister Tony Blairi ja president Bushi ustavas sõpruses viimased seitse aastat?

Uus peaminister, senine finantsminister Gordon Brown asus koheselt hajutama muljeid, nagu seisaks ees sõprade lahutus. Ta kinnitas: „Me ei saa kellelgi lubada lahutada meid Ameerika Ühendriikidest väljakutsetes, millistega seisame silmitsi üle kogu maailma.“

Aga tema uue valitsuse rahvusvahelise arengu minister Douglas Alexander ja välisministeeriumi minister-nõunik Mark Malloch Brown söandasid lisada sellele seisukohale tingimuse, et Inglismaal tuleb endale hankida rohkem liitlasi, sest et „võitlus terrorismi vastu ei toimi isolatsioonis“. Otsekui vastutulekuks ministrite kahtlusele kehtestas Brown ka rea meetmeid, mis kõnelevad alanud pöördest Briti välispoliitikas; kõigepealt nõue, et meedia loobuks kasutamast väljendeid nagu „islami terrorist“ või koguni „terrorismivastane võitlus“.

Kui palju on ajad muutunud II maailmasõjast saadik, selgub, kui küsida: kas oleks Churchill julgenud inglise ajakirjanikel keelata gestaapo timukate mõrvariteks nimetamise?

Aga Brown on juba astunud teisigi samme, mis viitavad Briti-Ameerika suhete lõdvenemisele. Briti uueks välisministriks on saanud tuntud Iraagi sõja vastane leiborist David Miliband. Mitu Blairi valitsuse ministrit on vallandatud. Ja ühe uurimuse kohaselt on Browni kõnedes ebaootuspäraselt hakanud domineerima sõnad „muutus“ ja „reform“.

Tänavuste sündmuste taustana tuleb vaadelda ka seda pikaajalist pinna-alust protsessi, millest väga vähe räägitakse, kuid mille kulg ulatub üle sajandite. Seda võib nimetada „impeeriumide väljasuremise perioodiks“. Koloniaalimpeeriumide lagunemine, mis algas I maailmasõjaga (1914-18), on alles nüüd jõudmas lõpusirgele. Euroopa on muutumas kuninglike impeeriumide emamaast rahvusriikide liiduks.

Rice’i ülikooli slavistika professor Ewa Thompson kirjutab Washington Times’is: „19. ja 20. sajandil domineerisid Euroopa impeeriumid mitte üksnes Aasiat ja Aafrikat, vaid ka osi Euroopast. Nimetagem labidat labidaks: see oli valgete koloniseerimine valgete poolt nagu nt. Iirimaal. Poola, Tshehhi Vabariik, Balti riigid, Slovakkia jt. moodustasid siis Saksa, Vene ja Austria (impeeriumide) allasurutud perifeeria.“ (WT, 8. juuli.) Aastat 2004, mil 10 rahvusriiki ühinesid Euroopa Liiduga, võib lugeda selle protsessi lõpuks. „See kustutas maha kaks sajandit sisekolonisatsiooni Euroopas,“ ütleb prof. Thompson. Sellega võib nüüd alata Euroopa puhastamine impeeriumide pärandist, mida Thompson nimetab „imperiaalseks ülbuseks (imperial arrogance).

Siinkohal tuleb esmajoones silmas pidada riigikordade metamorfoosi 20. sajandil, kui impeeriumides, otsekui ühise mustri järgi, asendus monarhia sotsialismiga. Kadus õukondlik etikett, kuid õukondlik bürokraatia püsis edasi „salongisotsialismi“ näol. Sellest võrsus nn. „heaoluriik“, mis lämmatas majanduskasvu ja tekitas kroonilise tööpuuduse.Ühe vaatleja järgi valitses Euroopat „dekadentne eliit“.

Kuid pärast II maailmasõda algas parempoolne reaktsioon tiivustatuna Marshalli plaanist, Euroopa Majandusühendusest (EEC) ning Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri edukast turumajanduspoliitikast. Selle võttis omaks ka Briti eelmine peaminister Toni Blair, kes – kuigi leiborist – koos oma finantsministri, praeguse peaministri Gordon Browniga tõstis Briti majanduskasvu kaks korda kõrgemale mandri suurriikide omast. Oma viimaste valimistega lükkasid ka sakslased ja prantslased tagasi sotsialistide heaoluriigi ehk Thompsoni sõnul – „imperiaalse ülbuse“.

Inglismaa seisab valiku ees. Kas jätkata uuendusi Thatcheri-Blairi vaimus, kindlustamaks stabiilset majanduskasvu või vanduda truudust Labour’i traditsioonilisele võimubaasile – ametiühingutele – ja riskida uue stagnatsiooni-perioodiga?

Märkmed: