Ameerika päevik: Võitlus mandri pärast
Arvamus 23 Mar 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Hiljuti oli siinsel veerul juttu võitlusest maailma suurima mere pärast (EE # 9, 2.03.2007), täpsemalt, Vaikse ookeani saare- ja rannariikide demokratiseerumise väljavaadetest. Ei puudu eeldused, et see nn Okeaania mander, eesotsas India ja Hiinaga, mis hõlmab ca poolt meie planeedi rahvastikust, valib turumajanduse (vastandina sotsialismile) ja liitub üldjoontes ameerika majandusmudeliga.

Nüüd on aga tänu president Bushi äsjasele turneele kerkinud fookusse planeedi „teine pool“, Lõuna-Ameerika mander, kus näib olevat toimumas vastupidine areng – taandumine ligi veerand sajandit kestnud demokratiseerumise protsessist ja tagasipöördumine diktatuuride rüppe.

Ladina-Ameerika demokratiseerumine algas president Ronald Reagani valitsusajaga (1980) ja – nagu meenutab Washington Times'i kolumnist Oliver North – aastaks 1991 oli „maakera meie poolel“ järele jäänud vaid üksainus diktatuuri-rezhiim – Fidel Castro Kuuba. Viimase kuue aasta jooksul on aga USA abi ja mõjuvõim tunduvalt vähenenud; seevastu on ilmnenud uute diktaatorite esiletõus ja seda koguni vabade demokraatlike valimiste teel nagu Venezuelas Hugo Chavez, Boliivias Evo Morales ja Nicaraguas Daniel Ortega.

Oliver North peab selles süüdlaseks Bushi valitsust, kes on lihtsalt jätkanud eelmise presidendi Clintoni do-nothing-poliitikat. North kirjutab: „Kahetsetavalt on Clintoni valitsusaja poliitika (Ladina-Ameerika) suhtes viimase kuue aasta jooksul vaevalt muutunud, hoolimata sellest, et (mainitud piirkonnas) on Ameerika-vastane meeleolu ja majanduslikud väärarengud üha suurenenud samuti kui ka ilmselge tõendmaterjal selle kohta, et Hiina, Venemaa ja Iraan on asunud Ameerika poolt jäetud tühikut üle võtma.

USA senaatoril Kay Bailey Hutchisonil ei ole kahtlust selles, et Ladina-Ameerika on jälle tagasi triivimas autoritaarsete vasakpoolsete rezhiimide kilda. Tsiteerin: „President Chavez on saanud rohkem julgust, ta on sekkunud mitme Ladina-Ameerika maa valimistesse, tema revolutsiooniline poliitika [nn „uus sotsialism“ — toim] on mõnel neist maadest leidnud kõlapinda. Äsja valitud Boliivia president Evo Morales on näiteks natsionaliseerinud energeetika-tööstuse, ümber kirjutanud põhiseaduse ning lubanud koos Venezuela Chavezi ja Kuuba diktatori Fidel Castroga rajada uue Ameerika-vastase rinde, nn „headuse telje“. (WT, 7. märts.)

See termin peab ilmsesti naeruvääristama president Bushi nn „kurjuse telge“, millega ta tähistas Lähis-Ida antiameerikaliku rinde tähtsamaid tugipunkte Iraani, Süüriat ja Põhja-Koread. Chavezi „uus sotsialism“ seevastu ei tähenda palju rohkemat kui Lõuna-Ameerika väiksemate ja vaesemate riikide äraostmist ülirikka Venezuela miljardite naftadollarite eest – luksus, mida kütusevaestel lääneriikidel on raske dubleerida, rääkimata ületamisest.

Käimasolevas võidujooksus meie lõunamandri soosingule on Chavez nt. Boliiviale eraldanud üle miljardi dollari, samas kui USA tuleva-aastane abi Boliiviale on kärbitud vaid 98 miljonile. USA saab Venezuelalt 1,1 miljonit barrelit naftat päevas (14% naftaimpordist) ning iga 10%-line tõus õlihindades tähendab 150.000-le ameeriklasele töökoha kaotust.

President Bushi turneed läbi viie Ladina-Ameerika riigi jälitasid Chavezi naftadollaritega üles köetud Ameerika-vastased meeleavaldused Brasiilias, Boliivias, Uruguais, Columbias ja Mehhikos, kuid nende mõju peab esialgu jääma küsitavaks, kuni reageeringud selguvad. On selge, et president Bushi Ladina-Ameerika turnee tungivaks põhjuseks oli vajadus vastu astuda meie koduplaneedi ühe suure osa päevselgele bolsheviseerumisele. Ehk nagu kirjutas Washington Times'is Senati vabariiklaste poliitilise komitee esimees Kay Bailey Hutchison presidendi reisi eelõhtul: „President Bush on nüüd sisenemas piirkonda, mis on meie julgeolekule suurema tähtsusega kui ükski teine külmast sõjast saadik“ (WT, 7. märts.)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus