2. detsember 2007 läks ajalukku unikaalse, kuid erineva saavutusega kahes riigis. Venetsueelas hülgas rahvas napi häälte-enamusega presidendi katse muuta demokraatlik õigusriik kommunistlikuks utoopiaks. Venemaal kinnitas võltsitud rahvahääletus seevastu võimule presidendi, kes jätkab vasakpoolsete sajandite-vanust unelmat autoritaarsest paradiisist.

See oli keskaja lõpu algus – 715 aastat tagasi –, kui Dante Alighieri Firenze linnas avaldas oma epohhiloova proosapoeemi „La vita nuova“ („Uus elu“, 1292) ja põhistas sellega uue mõiste – „uus inimene“. Tänapäeva keelepruugis tähendab see sageli „uut kommunisti“, seda mütoloogilist indiviidi, kellest oleneb sotsialistliku revolutsiooni õnnestumine või luhtumine, ükskõik kus maal seda ka üritatakse. Vaadelgem seda unistust veidi lähemalt.

Ere näide sellest oli Venetsueela diktaatori Hugo Chavezi projekt muuta oma maa marksistlikuks paradiisiks, õigluse ja jõukuse etaloniks, nagu seda Chavezi sõnul esindavat Kuuba ning varem ka N. Liit. Kuid sellel on üks määratult tähtis eeltingimus – venetsueellasest peab saama „uus inimene“, sest „vana“ venetsueellane“ ei ole utoopia loomiseks võimeline.

See on olnud revolutsionääride unistus läbi sajandite – ükski utoopia ei ole teostatav ilma inimloomust muutmata. Ja mudel, milliseks inimene peab saama enne, kui ta mõistab imede maal elada, on kuuleka orja mudel, millist tänapäeval võib kõige kergemini leida Fidel Castro Kuubast ja Aleksandr Lukashenko Minskist. Mis on sel ühist Dante kuulsa „La vita nuovaga?“

Dante „Uus elu“ kirjeldab tegelikult autori kiindumust kaupmehe tütrest armastatusse Beatricesse kui „puhta armastuse ideaali“. Ta teeb seda itaalia, ja mitte enam ladina keeles, tähistades revolutsiooni mitmel rindel, esmajoones rahvakeele võitu ladina keele üle, samas aga ka uue, tundmusliku stiili läbimurret ellusuhtumises ning rahvuslike kultuuride sündi Lääne-Euroopas. Dante esindas tõepoolest oma aja uut, keskaja vaimuköidikuist vabanenud inimest.

Kuid hoopis grotesksed tunduvad selle kõrval ümbersünni tingimused, mida meie aja sotsialistlikud utopistid inimkonnale ette kirjutavad – absoluutne alistumine riigivõimule, eraomandist loobumine ja ainuvalitseja glorifitseerimine! Washington Times’is näeb kolumnist Steve Chapman Chavezi poolt ette pandud muutustes demokraatia taandarengut, kirjutades pealkirja all „Kommunismi tagasitulek“: „Suurem osa maailmast õppis tundma autokraatse sotsialismi lollusi 20. sajandil. Kuid Hugo Chavez eelistab vigadest õppimise asemel neid korrata: natsionaliseerida tööstust, konfiskeerida eraomandit, muuta talud sovhoosideks jne. Ja seda kõike, et kehtestada oma nn. „Bolivari sotsialismi“ hiigelplaan ja luua venetsueellasest UUS INIMENE.“ (WT, 28. nov.) Kuid mida on see „uus inimene“ väärt, kui temalt on võetud hääleõigus, ühinemisvabadus, kohtuliku protseduuri õigus, tiitel oma majandile, kinnisvarale ja elukohale – sõnaga: kõik need õigused ja vabadused, mida määramatuks ajaks valitud president (loe: Hugo Chavez) võib tühistada tema enda poolt ette pandud põhiseaduse muudatuste põhjal?

Venetsueela rahva suureks õnneks osutus vastasrind just parasjagu tugevamaks (51:49%) kui Chavezi suurejooneline katse „uue inimese“ ammu balsameeritud muumiale veel kord hinge sisse puhuda. Steve Chapman võrdles seda ameerika autotööstusega. See oli, nagu tahaks General Motors oma uue Chevrolet’ mudeliks võtta 1950. aastate American Motorsi oma.

Aga 2. detsembri ajalooline läkitus ei tohi ununeda.Vaatlejate andmeil möönis president Hugo Chavez oma vaimusünnituse luhtumist küllaltki asjalikult, kui ta kärmesti juba valimisööl ütles: „Nüüd pangem oma lootus meie institutsioonidele!“ See näitab üllatavat poliitilist realismi, sest institutsioonid on ju selleks „telliseks ja mördiks“, mis demokraatia majakat püsti hoiab. Kuid päev hiljem kuulutas Chavez, et tema ikkagi ei loobu taotlemast autoritaarset presidendiametit.

On huvitav, kuidas see kokku sobib demokraatlike institutsioonidega.

Märkmed: