Mõiste „ühiskondlik lepe“ on nüüd 245 aastat vana. On hämmastav, et teda selles kõrges vanuses ikka veel kasutatakse – kasvõi praeguses Eestiski –, aga ilmselt toimub see õndsas teadmatuses ta algsest tähendusest.

Termin „ühiskondlik lepe“ (contract social) ja selle sünonüüm „üldine tahe“ sündisid Pariisis a. 1762 filosoofi Jean Jaqcues Rousseau sulest, keda üks tema kaasaegseist iseloomustas kui „huvitavat hullunut“. Tõepoolest oli Rousseau elu tihedalt täis tikitud perverssusi, mis tänapäeval pälviksid mitte sellist valgustus-sajandlikku eufemismi, vaid pigemini vastutusele võtmist inimsusvastaste tegude pärast.

Kui keskenduda vaid sellele, kuidas Rousseau ise oma meelis-kontseptsiooni kirjeldab, torkab kõigepealt silma selle sarnasus Stalini „inimhinge inseneritehnika“ (social engineering) ehk nõukogude inimese aretamise eeskirjadega, kaugeltki mitte püüdlusega korvata kehtivate seaduste puudujääke, nagu seda taotleb Eesti Ühiskondliku Leppe Sihtasutus.

Eestis on arvestatav osa kodanikke nähtavasti jõudnud arusaamisele, et praegused seadused ei võimalda luua piisavalt paindlikku ja pädevat rahvaesindust, milles saadiku ametiaeg ja vastutus oma töö tagajärgede (või tagajärjetuse) eest oleksid sunduslikud ja garanteeritud. Küllap halvab rahva heaolu see, kui riigikoguliikme või ministri tööpanusest ei jätku paljuks muuks kui hea pensioni väljateenimiseks. „Ühiskondlik lepe“ (nagu „rahvarinnegi“) on tõenäoselt üks paljudest katsetest leida mingi otsetee ebarahuldavalt toimiva ühiskonnakorra asendamiseks millegi paremaga, kasvõi kehtivaist seadustest möödamineku hinnaga. Rousseau õpetuse järgi eeldab see aga inimese olemuse muutmist.

Inimene tuleb ümber kasvatada, ütleb Rousseau nagu Stalingi. Inimene peab saama „riigi lapseks“ ja sõlmima ühiskonnaga leppe, et ta ühineb jäägitult riigi diktaadiga nagu laps isaga. Kujutledes ennast sellise paternalistliku riigi rollis, kirjutab Rousseau „lapsele“ Diderot’ kuulsas Entsüklopeedias märksõna all „Poliitiline majandus“: „Sina vajad mind, sest mina olen rikas, sina oled vaene. Teeme kokkuleppe. Mina luban sulle au olla minu teener, kui sina selle tüli eest, et ma sinu eest hoolt kannan, annad mulle üle kõik, mis sa oled endale jätnud. Rikaste ja võimukandjate asemele astub Riik, mis on Üldise Tahte kehastus, kelle sõna peavad kuulama kõik leppe osalised ja see kuulekus peab muutuma vaistlikuks ja vabatahtlikuks, sest et Riik annab kultuurilise inseneritehnika abil kõigile (vastava) vooruse. Ja seejärel ei ole enam kellelgi õigust tunda end rõhutuna, sest olles ise neid seadusi soovinud, peavad nad nendega määratud kohustusi armastama.“

Kas ei kõla see nagu retsept tuntud „sunniviisiliselt vabatahtliku“ rezhiimi elluviimiseks? Briti tänapäeva mainekaima ajaloolase Paul Johnsoni hinnangul tulebki Rousseau Ühiskondliku Leppe (ehk Üldise Tahte) kontseptsiooni vaadelda kui „põhiliselt autoritaarset instrumenti“ ja Lenini „demokraatliku tsentralismi“ varajast eelkäijat.

(Johnson juhib muide tähelepanu sellele, et Lenini algne nimi ei olnud mitte Vladimir Iljitsh, vaid Isachar Zoderblum.) Johnsoni paljastused Rousseau isikliku elu kohta on jahmatavad. Tal oli viis sohilast, kes kõik surid vaeslastekodus enne, kui nad jõudsid nime saada ja kelle sünnipäevi Rouseau ei suutnud Pariisi magistraadile meenutada. On irooniline, et sama Rousseau ülistas isa-lapse vahekorra mudelit ühiskonna ja üksikisiku suhete ideaalina. Johnson kommenteerib: „Ta ei kasutanud sõna ’ajuloputus’, kuid ta kirjutas: „Need, kes kontrollivd inimeste vaateid, kontrollivad ka nende aktsioone. Selline kontroll tuleb kindlustada, koheldes kodanikke juba lapseeast alates kui riigi kasvandikke, kes on treenitud nägema iseennast üksnes riigi osana.“ („Intellectuals“, lk. 25.) Selliselt dresseeritud ühiskonda on kirjeldanud George Orwelli, Aldous Huxley, Arthur Koestleri jt. futuroloogilised romaanid, illustreerides 20. sajandi lugejate hirmuks „ühiskondlikku lepet“ selle halvimal kujul.

Tahaks loota, et Eestis terendab „ühiskondliku leppe“ loojatel silmade ees midagi värskemat kui Jean Jacques Rousseau 18. sajandi versioon.

Märkmed: