Mis on ühist järgnevail nimedel: (a) Aleksandr Litvinenko, (b) Anna Politkovskaja, (c) Viktor Jushtshenko, (d) Mihhail Hodorkovski, (e) Garri Kasparov?

Vähestele võib see veel olla saladuseks, et neid isikuid ühendab sama saatus kas mõrva (a ja b), mõrvakatse (c) või tagakiusamise (d ja e) näol Vene julgeolekuteenistuse (FSB) agentide poolt. Näib, et Venemaa hakkab üha enam sarnanema FSB (Föderaalne Julgeolekubüroo) nõukogude-aegse eelkäija KGB-ga.

Ühe riigi samastumine oma julgeolekuteenistusega on tõsine sündmus. Kas me ei mäleta, millist rolli mängis Saksa okupatsioonipäevil Eestis kurikuulus SD – Hitleri Sicherheitsdienst (Julgeolekuteenistus)? (Ja kui me ei mäleta, siis lubatagu mul nooremaile lugejaile meenutada, et SD-l oli vaba voli tappa ükskõik keda. Mida ta ka tegi.)

Koljat Putin on nüüd muutmas Venemaad üheksainsaks määratuks SD-ks, alias KGB-ks. Ja Eesti, see eimilleski süüdi väike Taavet, seisab esikohal tema tapalavale määratute 'mustas listis', nagu näitas äsjane Vene küberneetilise arsenali massiivne kallaletung Eesti ühiskonna elektroonilisele infrastruktuurile.

Kuid American Enterprise Institute’i (AEI) resident-teadur, Vene revolutsiooni ekspert Leon Aron leiab Wall Street Journal’is, et Putin on end nurka mängimas.

Aroni ennustuse kohaselt toob Putini lahkumine presidendiametist (kui see toimub) kaasa hävitava võitluste perioodi nende paljude vahel, kes pretendeerivad hästitasuvaile tipp-positsioonidele Vene riigiaparatuuris. Ta kirjutab: „(Venemaal) on tegelikult üks kasinate, võiks koguni öelda ebapiisavate ressurssidega poliitiline struktuur. Vene poliitikas ja selle päev-päevalt üha paisuvas riiklikus majandus-sektoris lihtsalt ei ole piisaval arvul olemas end-äratasuvaid ametkondi, et garanteerida töökohti kõigile praegustele presidendi-ameti pretendentidele, mitte ka vajalikul arvul duumakomisjonide esimeeste või piirkondlikke kubernerikohti ega tipp-positsioone tolli- või maksuametis, ammugi mitte peadirektorikohti nafta-, gaasi-, metalli-, auto- või lennukitööstustes“ (WSJ, 18. mai.)

Kuid troonipärijate võimuvõitlused on ainult üks osa Vene Koljati muredest. Teiseks osaks on Venemaa materiaalse infrastruktuuri allakäik pea kõigis sektoreis v.a. nafta- ja gaasitööstus. Naftast laekub vähemalt üks kolmandik Vene riigieelarvest. Selle jõukuse varjus on Putin lasknud käest ära minna inimkapitali eest hoolitsemise ¬– arstide ja õpetajate palgad, rahvatervishoiu ja hariduselu – puudujäägid, mida AEI teadur nimetab „viitsütikuga pommideks“. „Ja need pommid tiksuvad üha valjemini,“ lõpetab Leon Aron. Tema käsituse kohaselt on Venemaa niisiis vaid savijalgadel seisev Koljat.

Teisal arvamusteveerul arutab Wall Street Journal Venemaa suhteid Euroopa Liidu (EL-iga): „Euroopa Liit, (mis annab Venemaale 56% tema väliskaubandusest), on viimastel aastatel olnud teravalt lõhestatud selle üle, kuidas kohelda Venemaad, kusjuures Saksamaa ja teised „vanad“ EL-i liikmed on olnud irriteeritud Poola ja Balti riikide Vene-vastastest – nagu nad ütlevad – „eelarvamustest“. EL-i uued Ida-Euroopa liikmesriigid leiavad, et EL on Venemaa suhtes liiga pehme, lastes Moskval Euroopas arendada oma ’jaga ja valitse’ poliitikat, st. soosida mõningaid riike ja karistada teisi.“

WSJ jätkab: „Seni on Moskval õnnestunud kasutada neid lahknevusi enda hüvanguks, sõlmides kahepoolseid leppeid nende liikmesriikidega, kes üle kõige tahavad vaid kindlustada endale energiavarusid. Kuid pelgalt juba tema naaberriikidega tekkinud tüliküsimuste suure arvu tõttu on suhtumine Venemaasse hakanud jäigastuma.“

Lasta Venemaal oma kütusekliente ükshaaval ekspluateerida ei ole Euroopa huvides. Leht tsiteerib selle kinnituseks Euroopa parlamendi asepresidenti Marek Siwiecit, kes rõhutab: „Keegi ei soovi Venemaaga konflikti. Kuid tuleb aeg, kus need suured riigidki hakkavad mõistma, et oleme kõik samas paadis.“ (WSJ, 18. mai.)

Ei ole ju võimatu, et kivi, mis Koljati langetab, tuleb ta enda lingust.

Märkmed: