Ameerika päevik: Prantsusmaa suurus ja väiksus
Arvamus 04 May 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Rahvas, kes elab meie planeedi ühes õnnistatuimas maa-omandis, leebes parasvöötme kliimas, viljakaimal põllupinnal, mis toodab parimaid veine ja delikatesse — lisaks veel maastik, mida rikastavad värvikad ja maalilised ranna- ja mägikuurordid ning kunsti- ja vaimukultuuri kuulsaimad monumendid – ei saa lugeda end muuks kui saatuse pailapseks. Jutt on prantslastest.

Prantsusmaa on ca 600 aastat domineerinud elu ja tegevust meie planeedil nii poliitiliselt ja kultuuriliselt kui ka teaduslikult ja tehniliselt. Nüüd näib see aeg olevat läbi.

Teadagi on prantslased algatanud rea kadestusväärseid projekte, mis kindlustavad neile esikoha mõneski kitsamas sektoris veel tänapäevalgi: reisirong, mis ületab 357-miilise tunnikiiruse; õhubuss, mis kannab 857 reisijat ja – nagu kurtis kunagine president Charles de Gaulle – toiduainetetööstus, mis toodab 246 erinevat sorti juustu. Aga kuskil oma ajaloo käärkambrites näib Prantsusmaa kannatavat mingi pisiku all, mis ta suurust nurjab. On’s see vast ehk liigne kiindumus omaenda väärtusesse?

Näiteid prantsuse suursaavutuste varjukülgedest võib loetella kasvõi alates Prantsuse Revolutsioonist, mida sageli peetakse moodsa ajastu alguseks, kuid mis andis inimkonnale ka riikliku terrori (1793), giljotiini ja massimõrvad. Prantsusmaad võib ka vaevalt lugeda mingi püsivama poliitilise rezhiimi sünnimaaks, kuna tal on Napoleoni päevist (1799) saadik olnud kaheksa erinevat riigikorda, nende seas viis vabariiki, kaks keisririiki ja üks kommuun.

Praegu elab prantslane Viiendas Vabariigis, mille kuulutas välja president kindral Charles de Gaulle a. 1958 pärast kapitulatsiooni Alzheeria sõjas. See on osutunud samasuguseks pettumuseks kui kõik eelmised. Rahva enamik ei saa enam leppida selle majandusliku stagnatsiooniga, mis on iseloomustanud viimast tosinat aastat president Jaques Chiraci valitsusajal. Majanduskasv on olnud vaid pisut üle nulli, ja palju reklaamitud 35-tunnine töönädal ei ole suutnud – nagu loodeti – luua juurde uusi töökohti kuni 20%-lise töötuse all kannatavale nooremale sugupõlvele.

Lühidalt – prantslase praegust enesetunnet ei tõsta võrdlus selliste Euroopa edukamate majandusmaadega nagu Suurbritannia või Iiri Vabariik, rääkimata Ameerika Ühendriikidest. Pigem süvendab see seda rahvuslikku „meelehaigust“ (malaise), mida Jimmy Carter omal ajal omistas ameeriklastele.

Associated Pressi John Leicester kirjutab selle kohta Washington Times’is tänavuste presidendivalimiste taustal: „Sellest malaise’ist kujunes heitlik ja vormitu valimiskampaania, täis pinevust ja üllatusi, eesotsas kandidaatidega, kes lubavad küll tuua muutusi, kuid (ei söanda pakkuda) midagi sellest shokiteraapiast, mida Prantsusmaa vajaks oma hiilgepäevade taas ellu äratamiseks (WT, 15. aprill.)

Gigantsed tehnikaimed Eiffeli tornist Airbus’ini näitavad, et prantslased võivad jätkuvasti pälvida kogu maailma imetlust. Kuid stagnatsioon on nagu vähktõbi ajanud oma haarmed paljudesse eluavaldkondadesse, isegi kunsti ja kirjandusse, mis on olnud prantsuse kultuuri lipulaevadeks. Prantsuse sõjajärgse kirjanduse paremik ei küüni möödunud sajandi tasemeni. Eksistentsialistide nagu Sartre või Camus, proosa pole võrreldav 19. sajandi hiilgeteosega, nt Flauberti „Madame Bovary“ või Maupassanti novellidega ega ka anglo-ameerika silmapaistvaimate sõjajärgsete autorite nagu James Joyce’i, William Faulkneri või John Steinbecki loominguga.

Keskajast saadik on Prantsusmaa kandnud kaunist hellitusnime „„La douce France“ – „Magus Prantsusmaa“. Silmas pidades selle ainulaadse asuala looduslikke ja inimlikke õnnistusi, ei saa sellele epiteedile vastu vaielda. Ühtlasi tähendab see aga ka „leebet“. Kuid prantsuse ajaloos on vähe leebet, rohkesti karedat, ekstreemset ja mässulist.

On tõsi, et „magusal Prantsusmaal“ on hea elada. Aga suur osa prantslastest on vihased, et nende elu ei ole veel palju parem.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus