Ameerika päevik: „Pea suu, baltlane!“
Arvamus 18 May 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Olen siinsel veerul juba väitnud, et elame läbi nädalaid, kus välkvõte maailmapoliitikast on radikaalselt muutumas, Euroopas peaaegu tundmatuseni. Pöörangud, mida oli oodata, ongi nüüd toimunud. USA parim liitlane Euroopas, Inglise peaminister Tony Blair, on ametist tagasi astunud.

Prantslased on rahvahääletusega saatnud pensionile oma kauaaegse Ameerika-vastase presidendi Jacques Chiraci, ja sellega lõpevad ka ekspresidendi kindral Charles de Gaulle’i poolt rajatud Viienda Vabariigi hiilgepäevad.

Mis võiks pakkuda meile siiramat kahjurõõmu kui teadmine, et mees, kes ütles Balti riikidele praktiliselt „pidage lõuad!“, on nüüd läinud – Ronald Reagani sõnutsi – „ajaloo tuhahunnikusse“. See oli Chirac.

Ida-Euroopa riikide ühinemine Euroopa Liiduga a. 2004 ja nende toetus USA-le ÜRO täiskogus vihastas Prantsuse presidenti sedavõrd, et ta pärast (kui õigesti mäletan) Leedu esindaja sõnavõttu otse käratas: „See ei ole mitte vastutusrikas käitumine. See ei ole hästikasvatatud käitumine. Nad lasksid mööduda heal juhusel pidada suu.“ Ilmsesti eeldas Chirac, et Balti riigid toetavad Prantsusmaa Ameerika-vastast poliitikat nagu kariloomad ega võta sõna Iraagi sõja hukkamõistmiseks, ning kasutas samas juhust, et mustata eestlasi, lätlasi ja leedulasi mingite harimatute metsatagustena.

On raske kujutella õelemaid diplomaatilisi faux pas’id kui need, mida Chirac on sihilikult toime pannud Lääne ühise kaitsepoliitika killustamiseks ja eriti Ameerika välispoliitika nurjamiseks. Olgu näiteks kasvõi Chiraci mullune 74. aasta „sünnipäevapidu“ Riias, kuhu ta oli järgnevalt NATO tippkonverentsile kutsunud küll Saksa liidukantsleri Angela Merkeli, Vene presidendi Vladimir Putini jt., kuid mitte president Bushi ega isegi mitte Läti riigipead Vaira Vike-Freibergat, kes pidanuks toimima tseremoonia-meistrina. Kutsutud eesotas kantsler Merkeliga ütlesid aga viisakalt ära ja pidu jäi pidamata.

Chirac võis aga tunda patoloogilist heameelt sellest, et ta vaid nädalat-paar varem, hoolimata Venemaal toimuvaist inimõiguste rikkumistest, oli dekoreerinud Putinit Prantsusmaa kõrgeima riikliku aumärgi, Légion d’honneur ordeniga, mida omavad vaid vähesed mitte-prantslased (Eisenhower, Churchill).

Kuid, nagu öeldud, Euroopa pale on nüüd muutumas ja seda mitte üksnes Jacques Chiraci väljumise, vaid veel enam ehk uue presidendi Nicolas Sarkozy sisenemise tõttu. Nagu Saksamaal Angela Merkel, nii nüüd ka Prantsusmaal on Nicolas Sarkozy julgelt ja avalikult lubanud hakata süvendama positiivset koostööd Ameerikaga – lubadus, mida Chirac iial ei andnud.

Kuid samas toimub Euroopa grupifotos potentsiaalselt vastupidine muutus: Inglismaal asendub peaminister Tony Blair Gordon Browniga, kelle osakaal nii Ameerika liitlasena kui ka Euroopa Liidu (EL) toetajana on praegu veel suure küsimärgi all. Millise rolli võtab Gordon Browni Inglismaa Euroopa jätkuva integreerumise küsimuses – kas EL-i mõõduka tugevdamise teel, nagu lubab Sarkozy või süveneva koostöö tähe all Ameerikaga, nagu tegi Tony Blair? Brüsseli ajalehe Journal toimetaja Paul Belien on veendunud, et EL-i tulevik oleneb Prantsusmaast, kirjutades Washington Timesis: „Prantsusmaa pakub Euroopale parimat lootust tulevikuks. On tekkinud täiesti uus situatsioon mandril, kus Euroopa lootust on traditsiooniliselt alati kehastanud Britannia. Kuid Britannias on Blairi ajastu praktiliselt lõppenud. … Uus valitsus väldib tõenäoselt kõike, mis vähegi meenutab kuulsat Margaret Thatcherit (nagu Blairi oma)“ (WT, 9. mai.)

Wall Street Journal on seevastu veendunud, et Euroopa ei saa läbi ilma tugeva Inglismaata. Juhtkirjanik ütleb: „Tugev Britannia on elulise tähtsusega nii Euroopale kui Ameerikale... Britannia on vaimselt ikkagi lähedasem Ühendriikidele kui Angela Merkeli Saksamaa või Sarkozy Prantsusmaa. Euroopa Liit on tugevam siis, kui Inglismaa käsi on ta roolirattal.“ (WSJ, 10. mai.)

Nüüd on Euroopa juhtkonna kõrgeimal tasandil asendunud või asendumas kolm tähtsaimat ametikandjat: Saksamaa liidukantsler, Prantsusmaa president ja Inglismaa peaminister. Olen kindel, et ükski neist ei alanduks meile ütlema: „Pea suu, baltlane!“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus