Anno Domini 2008 tuleb huvitav, kuna selle kestel lõpeb mitme ülitähtsa maailmapoliitilise aktsiooni haudeaeg. Suure tõenäosusega võib see tuua radikaalseid muutusi Ameerika välis- ja kaitsepoliitikas. Muutused on möödapääsmatud juba seetõttu, et kahes suurriigis on toimumas presidendivahetus: Venemaal märtsis ja USA-s novembris. Kolmandas, nimelt Prantsusmaal, on uus riigipea juba välja kuulutanud omapoolsed muutused, mis võivad anda uue suuna USA poliitikale Euroopa Liidu ja NATO suhtes.

Kõigi vaatlejate hinnangul osutub Venemaa uus (arvatav) riigipea, Dmitri Medvedjev mitte palju enamaks kui Vladimir Putini kannupoisiks. Seega jääb Kremlis määravaks „pseudopeaministri“ Putini autokraatne rezhiim, mille kohta Peterburi advokaat Juri Rõbakov on öelnud: „Putin ei ole isik, kes saaks aru, et vaba diskussioon võib tuua demokraatiat.“ Ja Putin ise on öelnud Medvedjevi kohta: „Mu järglasel tuleb läbirääkimiste teel koos minuga otsustada, kuidas me oma võimu jagame.“ Küllalt öeldud!

Endine malemaailmameister Garri Kasparov aga ennustab, et järgnevail aastail võib Moskvas lahti rulluda vihane võimuvõitlus järgmise (2012. aasta) „troonipärija“ leidmiseks ja sel taustal ei saa ühe võimaliku stsenaariumina välistada liberaalsete jõudude positsiooni paranemist.

USA välis- ja kaitsepoliitika võrrand president Bushi viimsel ametiaastal sisaldab hulga „tundmatuid“ nagu Vene omagi. Nende kohta võib öelda emba-kumba – kas „missioon täidetud“ või „töö jätkub“. Esimeste hulka kuulub Iraak – eeldusel, et möödunud aasta kestel saavutatud edu kindral Petraeuse võimendusoperatsiooniga (surge’iga) jõuab oma loogilise lõpuni, see on: uue Iraagi koalitsioonivalitsuse moodustamiseni ning Iraagi ja USA vahelise lepinguni Ameerika kaitsejõudude pikaajaliseks paigutamiseks selle Lähis-Ida tähtsaima maa territooriumile. Lootusi selleks on, nagu Washington Post’is kirjutab lehe veteran-kolumnist Charles Krauthammer: „Kolme sihitu aasta järel on Ühendriigid lõpuks leidnud võiduka strateegia (Iraagi) mässuliikumise mahasurumiseks.“ (WP, 21. dets.)

Kategooriasse „töö jätkub“ kuuluvad USA vastaste valitsuste üritused, kus Ameerika võitleb defensiivset võitlust läänemaade julgeoleku kaitseks – st. Iraani ja Põhja-Korea tuumapommi-projektid ja Serbia püüdlus Kosovo inkorporeerimiseks vastupidi sealse rahvastiku ülekaalukale iseseisvumise soovile.

Suurim oht Ameerika demokraatiale on aga tõusmas Vanalt Mandrilt Euroopa Liidu (EL) sovetiseerumise näol. Aasta 2008 näib EL-i juhtide andmeil olevat pühendatud liidu läbikukkunud põhiseaduse kavandi reanimeerimisele teise nime all – kui „Lissaboni leping“. See ei kuuluta head ei transatlantilisele koostööle Ameerika ja Euroopa vahel ega demokraatia tulevikule üldse.

Endine vene vabadusvõitleja Vladimir Bukovski on müntinud väljenduse „EUSSR“ ehk vabalt tõlgituna „Euroopa Sotsialistlike Sovetiriikide Liit“, mis kriipsutab alla tulevase (võimaliku) EL-i hingesugulust endise N. Liiduga. Euroopa on tema arvates arenemas totalitaarseks riigiks, kuna Lissaboni leping on ülimuslik rahvusassambleede ja rahvuskonstitutsioonide suhtes ning võib oma võimu ise ühepoolselt laiendada.

Belgia ajakirjanik Paul Belien tsiteerib Washington Times’is Bukovski pessimistlikku hinnangut EL-i tulevikuväljavaadetele: „Olukord on tõepoolest masendav. Suuremad (Euroopa) poliitilised parteid on lasknud end täielikult ninapidi vedada (Lissaboni lepingust). Ükski ei ole selle vastu. Kõik on väga korrumpeerunud... Kui see reform ratifitseeritakse, siis kaotavad põlised rahvusriigid nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Taani ja Ungari oma suveräänsuse. Nad absorbeeritakse (totalitaarse) Euroopa Ühendriikide poolt“ (WT, 19. dets.)

Lissaboni Euroopa-mudel oleks otse taevakingituseks Putinile, kelle ülimate sihtmärkide hulka kuulub EL-i ja NATO lõhestamine ning Ameerika-sõbralike riikide manööverdamine Venemaa huvisfääri.

Praegu võib ainult teha oletusi selle kohta, kuhu me eeloleval aastal välja jõuame. Enamat võib öelda siis, kui uued presidendid on valitud, Lissaboni lepingu eeltööd on lõpule jõudnud ja Iraagil on uus elujõuline valitsus.

Märkmed: