Eesti Vabariigi diplomaatiline renomee tõusis 12. märtsil märgatava pügala võrra, kui EV siseminister Jüri Pihl allkirjastas Washingtonis Eesti-USA vahelise kahepoolse viisavabaduse sobimuse.

Ameerika meedia ei keelanud sel puhul Eestile lugupidavat tunnustust, tõstes esile, et Eesti koos Läti, Poola ja Tshehhi Vabariigiga on saavutanud sihi, mida oli taotletud mitu aastat vastu Euroopa Liidu (EL) tahtmist. (EL loeb viisanõude kaotamist oma eksklusiivseks prerogatiiviks.)

Washington Times’is ilmus päevakohane usutlus EV presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, mis ümbritseb Eesti riigipead peaaegu sangari aupaistega. Intervjueerija James Morrison on imponeeritud mitte üksnes Eesti valitsuse visast võitlusest oma õiguste eest, vaid eriti just Ilvese südist konfrontatsioonist Ameerika võimukandjatega ning, jah, isegi ta järjekindlusest kasutada oma isikliku signatuurina ristlipsu. Morrison tsiteerib ilmse heameelega ka Eesti presidendi hinnangut Vene presidendi Vladimir Putini NATO-vastasele välispoliitikale : „…see kuulub Groucho Marxi koolkonda.“ Usutleja tõstab esile Euroopa riikide ebavõrdset kohtlemist USA välisministeeriumi poolt, selgitades: „Enamikul Lääne-Euroopa riikidel on (viisavabaduse rezhiim) Washingtoniga juba olemas, kuid endisesse N. Liitu kuulunud riikidel seda pole. Paljud on ise hakanud pidama vastavaid (kahepoolseid) läbirääkimisi.“ Iseloomulik on Eesti presidendi reageering: „Mõnigi kord tundub mulle imelikuna, et maad, kellel on viisavabadus olemas ja seda juba aastakümneid, ütlevad sulle äkki, et ei, sina seda ei saa.“ Miks nii? Vastust teab ehk Groucho Marx.

Vladimir Putini suhtumisest NATO laienemisse annavad üksikasjalisema pildi kaks Bushi valitsuse endist välispoliitilist nõustajat – Robert Joseph ja J. D. Crouch. Nentinud, et USA valitsus on järjekindlalt püüdnud Moskvale selgeks teha NATO puht-defensiivset iseloomu, kirjutavad nad Washington Post’is: „Moskval on NATO laiendamisele kolm vastuväidet. Esiteks, et see ohustab Venemaa enda tõrjerelvi (põhjendamatu argument, nagu Moskva isegi teab). Teiseks, et sellega saab Ameerika oma väeosi paigutada Venemaa piiridele (argument, mis meenutab neile valusalt oma impeeriumi kaotamist). Ning kolmandaks – et Iraani poolt ei ole karta mingit lendrelvade ohtu.“ (WP, 13.03.)

Vaatleja (nagu siinkirjutaja), kes suhtub respektiga Groucho Marxi ekspertiisi paljudes küsimustes, võib Josephi/Crouchi analüüsi Putini NATO-vastastest süüdistustest ümber sõnastada veidi lihtsamalt – nimelt: esimene kaebus on lihtsalt bluff; teine – Ameerika vägede kohta Venemaa piiridel – on osa Putini surematust, vene rahva hirmutamiseks mõeldud müüdist, et tema suurimaks vaenlaseks on Ameerika; ja kolmas – Iraani tuumarelva-ohu eiramine – on lihtsalt tõsiolude salgamine. Vähe on eksperte, kes kahtleksid Iraani tuumarelvade potentsiaalses ohtlikkuses.

Kui kord Marxidest juttu, siis on meil praegu mõnevõrra põhjust meenutada ka Karli. Sotsialismi looja Karl Marxi pikk vari küünib 19. sajandi keskmest veel tänapäevanigi. Seda ilmestab kasvõi praegune kirglik valimisvõitlus USA-s. Kui lugematutest valimisvaidlustest elimineerida kohalikud küsimused, tõuseb esiplaanile viimase kahe sajandi ideoloogiline heitlus vasakpoolse ja parempoolse maailmavaate vahel. Oleme murdepunktil, kus vasakpoolsus on jälle asunud pealetungile nagu pärast II maailmasõda; parempoolsus aga tõmbunud ilmsesse kaitseseisundisse.

Vastandina 20. saj. teisele poolele, kui paremleer tegi üha uusi edusamme (vabakaubanduse globaliseerimine, maksude alandamine) on uuel sajandil maad võtmas patenteeritult vasakpoolsed ideed nagu teeninduste (eriti üldise ravikindlustuse) riigistamine, maksude tõstmine ning võitlus globaalmajanduse, sotsiaalkindlustuse reformi ja proportsionaalse tulumaksu vastu.

Karl Marx tunnistaks viimased ideed ilma pikemata omaks. Groucho tõenäoliselt ütleks Karlile oma klassikalise: „Good for you! What do you mean?“

Märkmed: