Kellel on villand Ameerika kahe suurerakonna – demokraatide ja vabariiklaste – kulunud trafarettidest teineteise iseloomustamisel (nagu demokraatide süüdistamine Iraagist pagemise ehk cut and run poliitikas või Bushi valitsuse süüdistamine saatuslikes valedes ehk lie and die poliitikas) –, see võib leida värskendavat vaheldust selles, mida nad ütlevad omaenda partei ridades tekkinud vastuolude kohta. Sellised tuntud kolumnistid nagu Peggy Noonan ja Toni Blankley on hakanud tähelepanu juhtima lõhestatusele mõlema partei ladviku ja juurte ehk juhtkonna ja baasi vahel, millest seni on väga vähe juttu olnud.

Endine president Reagani kõnede kirjutaja Peggy Noonan ütleb inerneti Opinion Journal'is, et kumbki partei ei hooli enam oma baasist, st hääletajaskonnast, jätkates: „Mulle tundub, et mõlemad erakonnad tunnevad üha suuremat antipaatiat oma toetajate vastu, kuigi eri põhjustel ja erineval määral ... Nad näivad tundvat üha suurenevat vaimset võõrdumist ja kannatamatust nende aktivistide suhtes, kes moodustavad nende kandepinna. Ja see on midagi uut.“

Republikaanide juhid peavad end Noonani hinnangul oma toetajaskonnast targemaks ja kogenenumaks ning arvavad, et nende käsitus realiteetidest on nüansseeritum kui nende baasil. Kuid ega demokraatide olukord pole parem: „Demokraatide juhtkonnas,“ jätkab kolumnist, „on olukord mitte just niisama halb, vaid halvem. Nemad mitte ainult ei arva, et nad on rafineeritumad, informeeritumad ja komplekssetest küsimustest teadlikumad kui nende baas, vaid minu arust nad koguni usuvad, et nende baas on lihtsalt hullunud (mad).“

Noonan teeb järgmise kokkuvõtte:
„Niisiis kummagi erakonna ladvikule nende toetajaskond ei meeldi. Kuid põhiline vahe on selles, et demokraatide juhtkonna arust on nende baas püstihull, kuna vabariiklaste arust nende oma on vaid igav (a bore).

Kujukaid näiteid võib leida mõnedest Kongressis toimunud debattidest, esmajoones sellistes küsimustes nagu immigratsiooniseaduse reform või Ameerika vägede äratoomine Iraagist.

Immigratsiooni asjus on Kongressi alamkoda erinevalt Senatist rõhutanud vajadust piirivalve tugevdamiseks maa lõunapiiril ja keeldunud illegaalseid immigrante automaatselt legaliseerimast („amnesteerimast“), nagu seda võimaldaks Senati versioon. Senati versiooni kaitsjaiks mõlemas kojas on peamiselt republikaanide konservatiivne eliit, kuna piirivalve tugevdamist toetab Wall Street Journal'i andmeil enamik rahvaküsitlusi. Peggy Noonani terminoloogia kohaselt on siin tegu juhtumiga, kus mõlema erakonna eliit peab end „rafineeritumaks, informeeritumaks ja komplekssetest küsimustest teadlikumaks kui nende baas“.

Eriline juhtum, mis kinnitab Noonani seisukohta, oli ilmselt demokraadist senaatori John Kerry ettepanek Ameerika vägede äratoomiseks (re-deployment’iks) Iraagist. Põhjenduseks tõi Kerry Senatis esile, et Ameerika sõdurite viibimine Iraagis takistavat iraaklaste arenemist iseseisvalt tegutsevaks rahvaks. Washington Times nimetas sellist suhtumist iraaklastele alandavaks – nagu kohtlemist alaealistena. Ettepanekut toetas ka ainult 12 senati 44-st demokraadist ja see kukkus täiskogu hääletusel läbi suhtega 86:13.

See peaks tähendama, et demokraatide erakonna „baas“ (lõunapiiri julgestajad) on otsustanud, rind ees, vastu asuda „eliidile“ („amnesteerijatele“). Kuidas on eliidi ja baasi vahekord vabariiklaste leeris?

Julgen ennustada, et nende baasi arusaamine piiri kindlustamise vajadusest jääb järgnevate kuude jooksul alla nende eliidi arusaamisele hispaaniakeelse rahvusvähemuse üha kasvavast tähtsusest Ameerika poliitikas.

Märkmed: