Ameerika päevik: Mida teha ÜRO-ga?
Arvamus 30 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Maailma suurim riikide ühendus – ÜRO ehk Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – on, nagu mu kadunud ema oleks öelnud, „täiesti käest ära“.

Ta ei oleks ainuke, kes ÜRO tegevuse (või õigemini tegevusetuse) hukka mõistaks. Oktoobri lõpul teatas USA välisministeerium, et nõuab ÜRO mitmekümnelt vormiliselt iseseisvalt ametkonnalt läbipaistvaid aruandeid oma eelarvete ning saadud summade kasutamise kohta. ÜRO uus peasekretär Ban Ki-moon ei ole seni otsustanud, kas informatsioon ametkondade töö kohta peaks olema avalikkusele niisama üksikasjaliselt läbipaistev kui sekretariaadi enda tegevus.

USA rahastab ÜRO kaht tosinat ametkonda (lastefond UNICEF, arengufond UDP, haridus- ja kultuurifond UNESCO ja aatomienergia valvegrupp IAEA jt.) ligi kolme miljardi dollari ulatuses aastas, kuid ÜRO ei ole kohustatud andmeid selle kohta avalikustama. ÜRO on oma koosseisu tõttu immuunne aruande nõudmiste vastu, ehk nagu Washington Times’is kirjutab lehe kolumnist Clifford May: „(See) organisatsioon on strukturaalselt Ühendriikide vastu, püüdes kujuneda mingiks maailma-valitsuseks, millel on õigus oma seadusi ja makse Ameerikale peale suruda.“ (WT, 8. nov.)
Vapustava pildi ÜRO „pädevusest“ maailma administraatorina annab Washington Post’i äsjane reportaazh Kosovost. Leht kirjeldab üht juhtumit selles Serbia provintsis, mis alates 1999. aastast allub administratiivselt ÜRO-le, turvaküsimustes aga NATO rahuvalveüksusele: „Kosovo siseriiklik kogutoodang on skandaalselt madal. Kosovosse tuleb joogivesi Ungarist. Ja nii kaua, kui nad jäävad ÜRO haldusse, pesevad end bulgaaria seebiga, kannavad Taivani aluspesu, ei ole neil lootust mingeile välisinvesteeringuile.“ (WP, 18. nov.) On ilmne, et ÜRO administratsioon ei ole kaheksa sõjajärgse aasta jooksul suutnud Kosovos ellu kutsuda mingit elujõulist infrastruktuuri ega kõige hädavajalikumatki väiketööstust.

Üheks põhjuseks, mis pidurdab kohaliku põllunduse arengut, on seik, et kohtunikud ei ole suutnud otsustada, kellele põllumaad kuuluvad. Kõik ametissemääramised otsustab ÜRO.

Kõnelusest ühe madalapalgalise raudteelasega, kelle pere peab läbi ajama 200 dollariga kuus, selgub, et Kosovo raudtee-ehituse peainseneriks on üks Sierra Leonest sisse toodud aafriklane, kelle erialaks on sadamaehitus ja kuupalgaks $1100. Pealegi, lisab korrespondent, ei ole Sierra Leonel olnud raudteid 1975. aastast saadik.

ÜRO praksis on sageli vastuolus USA riiklike huvidega. USA ajutine suursaadik ÜRO juures John Bolton läks aga Ameerika huvide kaitsmisel sedavõrd vastuollu ÜRO juhtkonnaga, et Kongress keeldus teda ametisse kinnitamast. Oma teoses Surrender Is Not an Option (Alistumine ei ole arvestatav võimalus) kaebab Bolton, et Bushi valitsus on lasknud ÜRO-l käest ära minna. Washington Times’i kolumnist Clifford May märgib samas seoses, et valitsus on viis aastat jätnud ÜRO reformimise eurooplaste hooleks, kes kalduvad soosima Ameerika-vaenulikke diktaatoreid nagu Põhja-Korea Kim Jong Il või Iraani Ahmadinejad.

Aga, nagu öeldud, oktoobri lõpul avaldas Ameerika esindaja ÜRO administratiivküsimustes Mark Wallace teate, et USA nõuab maailma-organisatsiooni ametkondade eelarvete ja summade kasutamise avalikustamist. See on kooskõlas John Boltoni nõudmistega, et USA a) keelduks laskmast ÜRO bürokraatidel määrata eri ametkondade eelarvete suurust, ning b) hakkaks rahastama üksnes neid projekte, mida „me peame kasulikeks“.

Mark Wallace’i büroo on esitanud kaheksa omapoolset tingimust ÜRO juhatusele ning viidanud võimalusele, et Ühendriigid võivad „suhtuda vastumeelselt“ selliste programmide finantseerimisse, mis „Ameerika ettepanekuid eiravad“.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus