22. jaanuaril pidas Dmitri Medvedjev Moskvas oma esimese programmilise kõne pärast seda, kui president Vladimir Putin oli ta oma järglaseks kuulutanud. Kuigi Putinil ei olnud selleks otsuseks mingit demokraatlikku alust, kubises Medvedjevi kõne tulevikulubadustest, nagu olekski ta juba president.

Nota bene: Vene tänavune ametlik „presidendivalimine“ toimub alles 2. märtsil. Aga Putini „kamarilja“ ei näi hoolivat sellest, kuivõrd ebademokraatlik on muuta reegleid mängu toimumise ajal.

Mängureegleist lausa demonstratiivselt hoolimatu – et mitte öelda pugejalik – oli Medvedjevi tõotus paluda oma peaministriks ei kedagi vähemat kui Vladimir Putinit ennast, kui ta (Medvedjev) presidendiks saab. Lisaks sellele lubas Medvedjev kõigiti jätkata Putini poliitikat – otsekui määrides moosi peale mesikoogile. Lääne vaatlejaist oli mõnigi imponeeritud sellest, et Medvedjevi toon oli märksa rahustavam kui Putini kõned, mis sageli kõlavad hoiatuste või ähvardustena. Muu hulgas eitas Medvedjev, et Venemaa püüab oma postsotsialistlikke naaberriike (nagu Eesti jt.) hirmutada või kiusata.

Kuid vähemalt üks lääne vaatleja, värske Sorbonne'i doktorikraadiga Sylvain Charat peab Medvedjevi kõne tõlgendamisel tähtsamaks Vene silmanähtavalt hoogustuvat militarismi. Prantslase artikkel Washington Times’is kõlab kui kirjeldus merkantilismist, st. lääneriikide röövpoliitikast ca 500 aastat tagasi.

Merkantilism oli keskaja vallutussõdades oma väljaõppe saanud Euroopa kuningakodade tormijooksust loodusvaradele, esmajoones väärismetallidele, veeteedele, sadamaile ja territooriumidele – põhimõttel „kes ees, see mees“. Merkantilism sarnanes riigikapitalismiga, eitades vabaturu põhimõtet ja toetades riigivõimu monopoli, ning pani seega aluse suurtele koloniaalimpeeriumidele (Inglismaa, Prantsusmaa, Holland jt), mis varisesid kokku I maailmasõjas (1914-18). Endastmõistetavalt oli asumaade vallutamiseks ja vaoshoidmiseks vajalik esmaklassiline sõjatehnoloogia.

Sylvain Charat juhib tähelepanu sellele, et suvest saadik on sagenenud Vene sõjajõudude demonstratsioonid kas rõhutamaks Moskva arsenali uusimaid, ilmselt ülimalt ohtlikke relvaliike nagu tuuma-allveelaevadelt väljalastavad mandritevahelised ballistilised raketid (2. juuni), uued strateegilised pommilennukid (20. juuli) või Vene lipu paigutamine tuuma-allveelaevalt Põhjanaba alla mannerjäässe (2. august). Neid samme on tõlgendatud kui Venemaa mööndust, et külm sõda on taas alanud. Kuid see pole veel kõik.

Prantsuse eksperdi hinnangul on Vene arsenalile nüüd lisandunud veel kõigist senistest ohtlikum relv – internet, nagu tunnistab Eesti kogemus 2007. a. aprillist Tallinnas. Charat kirjutab: „Võtkem näiteks Eesti vastu toimunud küber-rünnak, kui see Balti riik tahtis oma pealinnast Tallinnast teisaldada sinna II maailmasõja mälestuseks püstitatud nõukogude sõduri pronkskuju. Kolm rasket nädalat, aprillist maini, oli internet (Eestis) blokeeritud, mis selgesti kahjustas Eesti majandust. Arvatakse, et sabotaazhi taga oli Venemaa, kuigi viimane igasugust osalust eitab.“ (WT, 6. dets.)

Charat jätab ütlemata, et Vene kaitse- ja välispoliitika on nüüd omaks võtnud rea merkantilismi põhilisi tunnusjooni: territooriumi anastamine (Vene lipp Põhjanabal!), riiklikud nafta- ja gaasi-kartellid, tuumatehnoloogia ja interneti lisamine oma arsenalile jne. Kuid sarnasus on silmatorkav. Jääb ainult küsida: kas märkab Moskva, et merkantilistlikest koloniaalimpeeriumidest ei ole enam midagi järel? Nad on kõik kokku varisenud omaenda raskuse all.

Märkmed: