Sedamööda, kuidas on laienenud sõjavastane liikumine nii uuel kui vanal mandril, on muutunud ka ameeriklaste ja eurooplaste suhtumine üksteisesse. Kui 3-4 aastat tagasi oli massimeedias esikohal eurooplaste küsimus: mis õigus on ameeriklastel nõuda meilt panust oma sõtta Iraagis, siis nüüd võib vahel kuulda ka ameeriklaste kaebust: mis õigus on eurooplastel meile selga pöörata nüüd, kus neil oleks hiilgav võimalus tasuda meile oma auvõlga?

See küsimus ei ole arrogantne norimine. Seda küsivad suurima õigusega need veel elavad II maailmasõja veteranid, kes 1944-45. a. aitasid vabastada Prantsusmaad natsiokupatsioonist. Nemad – kuigi mitte paljud teised – mäletavad hästi seda sõda, mille eest Prantsusmaa ise ei maksnud pennigi, kuid Ameerika kaotas miljardeid dollareid ja kümneid tuhandeid inimelusid. See sai pretsedendiks, mida Euroopa liberaalitsev eliit on võinud nautida kõigis järgnevates sõdades: „Küll jänki maksab kinni!“

Briti ajakirjade Observer ja New Statesman kolumnist Daniel Johnson väidab ajakirjas The American Spectator, et Euroopa parasiitlus Ameerika kulul sai massiivse süsti külma sõjaga (1947-89). Ta kirjutab: „Euroopa kaitsevõime pehastumine (rot) algas külma sõjaga. See oli esimene kord ajaloos, kus Euroopal endal ei tulnud kanda midagi oma riigikaitsekuludest.“ (TAS, märts 2007.) Need maksis kinni USA.

Johnsoni käsituses moodustavad Põhja-Ameerika ja Euroopa ühise kaitseruumi – piirkonna, mida me mõistame termini „Lääs“ all – ja leiab, et praeguses konfliktis, mis ohustab suurt osa meie planeedist, lasub Euroopa kohal märksa suurema katastroofi äikesepilv kui Ameerika kohal. Ta rõhutab: „Ajal, mil meie kohuseks on säilitada Euroopat kui Lääne tsivilisatsiooni südamaad, ei ole Euroopal muud valikut kui järgida oma juhina Ameerikat, sest Ameerika lootused ja kartused on – või peaksid olema – ka Euroopa lootused ja kartused.“

See tundub olevat täpne diagnoos, kuid tõstatab kaks küsimust. Esiteks: kas Euroopal on samasugune arusaamine praegusest olukorrast? Ja teiseks: kui on, siis – kus on see tahe ja mis oleksid need vahendid, millega ta võiks ründavale islamile vastu astuda? Et rünnak on tulemas, tundub paratamatu, kuid Euroopa ei näi tajuvat oma eesliini-positsiooni. Meenutagem, et Ameerika jäi praktiliselt puutumatuks, kui Euroopa kahel korral alistus oma aja suurimale ohule – Hitleri natsismile ja Stalini kommunismile. Ka islam ähvardab Euroopat märksa tõsisemalt kui Ameerikat. Johnson lisab: „Ei NATO ega euroliidu laienemine suuda varjata fakti, et need külma sõja jäänukid ei sisalda enam kasutuskõlblikke ideid. Mõlemad meenutavad, mida president Trumani välisminister Dean Acheson ütles Suurbritannia kohta: „et see on üle võtnud ühe impeeriumi, kuid kaotanud impeeriumi rolli (maailmapoliitikas)“ ... Igas mõttes ja tähenduses on Euroopa lakanud olemast Ühendriikide usaldusväärne liitlane. Vana manner on lagunenud selliste grupeeringute ja hoiakute padrikuks — selliseks, nagu see eksisteeris enne külma sõda, kusjuures islam kui uus, valdav poliitiline tegur on omandanud polariseeriva rolli.“

Briti ajakirjaniku hinnang, eriti Euroopa noorte kaitsevalmidusele on paralleel praeguses USA valimisvõitluses käibele läinud loosungile „toetagem oma kaitseväelasi, kuid olgem sõja vastu!“. Johnson kirjutab:„Enamik eurooplasi ei ole enam valmis panema elu kaalule oma kaasmaalaste, või õigemini — ükskõik mille või kelle eest. Euroopal ei ole ei laevu, sõdureid ega raha mingi sõja, kõige vähem islamiterrori tõrje sõja pidamiseks.“ Seega on siis prohvet Muhamedil õnnestunud muuta oma peavaenlane – Lääne judeokristlik tsivilisatsioon (ehkki 1400 aastase viivitusega) impotentseks.

Kuivõrd tõsine on islamioht, ilmnes kujukalt paavst Benedictus XVI möödunudsügisesest kõnest Regensburgis. Kaaludes Lääne shansse integreerida oma üha kasvavaid moslemi rahvusvähemusi, pidi kirikupea tunnistama, et koraan ei lase end kuidagi ümber tõlgendada, ta on eo ipso muutumatu. Seega on jalad alt löödud lootusel, et moslemid kunagi võiksid alistuda ameerika kuulsale „sulatustiigli“ (melting pot) protsessile, kuna see eeldab immigrandi tõekspidamistes teatava arengu võimalikkust.

Parimal juhul peab võitlus Lääne usu ja kultuuripärandi säilitamise eest läbi ajama ilma USA tähtsaimate liitlasteta ehk nagu ütleb The American Spectator'i ühe teise kolumnisti, ajakirjanik Mark Steyni raamatu pealkiri: „America Alone“.

Märkmed: