Peaaegu ülepäeviti saame Moskvast uusi näiteid selle kohta, kui leidlik on Vene president Vladimir Putin oma naaberriikide kiusamisel ja türanniseerimisel. Sest kellele muule on mõeldud Vene sellised puhtsõjalised misanstseenid nagu illegaalne ülelend ja (lõhkemata jäänud) pommi „pillamine“ Gruusia territooriumile; või ähvardav hoiatus Tshehhi valitsusele mitte võtta kaalumisele NATO radarijaama rajamist Tshehhi Vabariigi pinnale; või potentsiaalse riigipöörde ähvardus Eestile pronksöö riigivastaste korralageduste lavastamisega Tallinna Vabaduse väljakul; või viimati Moskva veto-ähvardus ÜRO Kosovo-resolutsiooni annulleerimiseks – vastu lääneriikide siiraid püüdeid selle Balkani riigi stabiliseerimiseks mõõduka iseseisvuse abil?

Et need provokatiivsed aktid teenivad Putini kaugemat sihti – Euroopa Liidu (EL) lõhestamist – , ilmneb vaatlejate analüüsidest nagu nt. Washington Post’i hiljutine juhtkiri „Kosovo Redux“, mille subtiiter kokkuvõtlikult ütleb: „Iseseisvus sellele Serbia provintsile on vältimatu, kuid Venemaa loodab sellest teha Euroopa riikide kriisi.“ (WP, 20. juuli.)

Kosovo iseseisvus puudutab kõiki Euroopa väikeriike, eriti Ida-Euroopa omi, kuna see takistaks Moskva kontrolli laienemist oma nn. lähivälismaa üle ning uue Vene impeeriumi rajamist endise Varssavi Pakti riikide aladele. Kosovo konflikti tulipunktis on ÜRO resolutsioon nr. 1244 ehk nn. Ahtisaari Resolutsioon (AR). Selle töötas möödunud talvel ÜRO julgeolekunõukogu ettepanekul välja Soome endine president, Euroopa Liidu (EL) erisaadik Martti Ahtisaari ja esitas julgeolekunõukogule aprilli algul.

AR garanteerib Kosovole piiratud ulatuses iseseisvuse ÜRO valve all. Kui Venemaa (või Hiina) selle oma veto-õigusega peaksid tagasi lükkama, on kosovlastel nelja kuu möödudes ikkagi õigus iseseisvus välja kuulutada.

Post’i juhtkiri selgitab lähemalt Venemaa rolli selles konfliktis: „Keeldudes tunnustamast iga Kosovo valitsust, mida Serbia ei poolda, püüab Putin isoleerida Serbiat EL-ist (kes on talle oma liikmestaatust pakkunud) ja muuta ta Moskva sõltlaseks. Putin loodab sellega EL-i lõhestada ja nurjata USA toetust (Kosovo iseseisvusele).“

Putini taotlust täpsustab Washington Times’is siinse Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uurimuste Keskuse direktor Janusz Bugajski, kirjutades: „Moskva vastuseis Ahtisaari plaanile näitab, kui tugevad on need Venemaa vastsed jõudemonstratsioonid, millistest ta vaevalt soostub loobuma, kui Valge Maja talle ei paku mõnd suuremat kontsessiooni või strateegilist taganemist.“ (WT, 3. aug.) Seega püüab Putin AR-i lihtsalt kasutada väljapressimise vahendina.

Valge Maja seisukohta toetavad EL-is „kolm suurt“ – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Mõned väiksemad riigid on aga vaatlejate hinnangul veel kahevahel – mida teha siis, kui Kosovo deklareerib iseseisvuse ilma AR-ita? Märkigem, et mõnelgi neist on omaenda vähem või rohkem rahutud rahvusvähemused: Küprosel türklased, Hispaanial baskid, Rumeenial mustlased, Slovakkial ungarlased. See komplitseerib EL-i diplomaatiat keerulise eriülesandega: veenda oma EL-i kaasliikmeid aktsepteerima Kosovo iseseisvust ilma AR-ita, st. tegelikult ÜRO dokumendist mööda minnes.

Võib küsida: kas pole just neile riikidele EL-i ühtsus ja terviklikkus siiski tähtsamad kui läbisaamine Putini Venemaaga või ÜRO-ga?

Uue Vene impeeriumi loomine ei ole Putinile tõenäoselt mitte niisama kerge kui tänavarahutuste provotseerimine Eestis või Gruusias, kus elab arvestatav hulk vene keelt kõnelejaid. Mis puutub Euroopa lõhestamisse, siis see on teatud mõttes juba fait accompli, tänu USA endisele kaitseministrile Don Rumsfeldile, kes jagas Euroopa „vanaks“ ja „uueks“ ehk lääne- ja ida-pooluseks.

Õnnekombel hõlmab „uus“ ehk ida-poolus Soomest kuni Albaaniani just maid, kel on Vene nõukogudeaegse imperialismiga olnud kurbi kogemusi ning kes on Ameerika-sõbralikumad kui Euroopa mandri suurriigid. Nemad peaksid moodustama esimese kaitseliini Vene uue kolonisatsiooni vastu.

Märkmed: