17. veebruaril rikastus Euroopa rahvaste pere ühe uue väikese islamiriigi võrra. Selleks on Serbia lõunanaaber ja kauaaegne provints Kosovo, kes on juba aastakümneid taotlenud sõltumatust Belgradist. Nüüd on iseseisvus käes koos uhiuue parlamendi ja valitsusega, mida tunnistavad USA, enamik Euroopa Liidu liikmeid jt. riike, kuid mitte Venemaa, Serbia, Hispaania ja veel mõned erandid.

Kahe-miljonilise elanikkonnaga Kosovo koosneb 90% ulatuses muhamedi usku albaanlastest ja ülejäänud 10% peamiselt serbia vähemusrahvusest. Serblased (ja ka Venemaa) loevad Kosovo iseseisvumist illegaalseks separatistlikuks aktiks. See võib osutuda tõsiseks probleemiks Kosovo riigi rajajaile tulevikus.

Rahvusvahelised hinnangud uue vabariigi tuleviku-väljavaateile varieeruvad seetõttu tunduvalt positiivsemate ja negatiivsemate vahel. Esimeste hulka kuulub nt. Washingon Post’i juhtkiri Kosovo iseseisvusdeklaratsioonile järgnenud päeval: „Kui kõik läheb hästi,“ kirjutab Post, „võivad nii Kosovo kui ka teised kunagise Jugoslaavia iseseisvad osad, kaasa arvatud Serbia, saada taasühendatuiks Euroopa Liidu liikmeina. /.../ Kuid viimses instantsis oleneb Balkani rahulik ja õitsev tulevik ikkagi serblastest. Kui nemad otsustavad hüljata oma julma natsionalistliku mineviku ja võtta omaks liberaalse demokraatliku tuleviku, võib Kosovo tee kulgeda rahus. Ent kui nad jätkavad oma lõputut ja asjatut vastupanu Kosovo sõltumatusele, isoleerivad serblased end Euroopast ja muutuvad Venemaa vasallideks.“ (WP, 18. veebr.)

Pealinna teise suurlehe juhtkirjanik võtab päev hiljem tunduvalt malbema hoiaku. Olles küsinud, mida on Euroopa saavutanud Kosovo tunnustamisega USA, Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa poolt, vastab Washington Times hoiatavalt: „Kõige tõenäolisemalt on tulemuseks Euroopa 46. juriidiliselt sõltumatu valitsus 90%-lise moslemi rahvastikuga. Vähem selge on aga küsimus, kas üks nõrk, abirahadest elatuv Kosovo riigike – ja pidagem meeles, et ta on hambutu, nõrk ja vaesunud – kas see on Ühendriikide elulistes huvides? Vastus on ei.“ (WT, 19. veebr.)

Ka Kosovo legaalne seisund ei ole veel ühemõtteliselt fikseeritud. See selgub Washington Post’i reporterite Peter Finni ja Peter Bakeri keskustelust ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooniga New Yorgis. Nende küsimusele, kas Kosovo iseseisvus on legaalne või mitte, vastab Ban: „Meenutaksin teile, et riikide tunnustamine kuulub riikide, mitte Ühinenud Rahvaste sekretariaadi pädevusse. Ma ei ole siin mitte selleks, et kuulutada, kas ta on legaalne või illegaalne.“ Kuid peasekretär möönab siiski, et ÜRO on otsustanud oma järelevalvemissiooni ja majanduslikku toetust Kosovole jätkata.

USA Välisministeerium avaldas oma toetust iseseisvale Kosovole koos tähelepanuväärse hoiatusega Venemaale – mitte kasutada Kosovo olukorda „pretsedendina“ oma irredentistlike taotluste õigustamiseks – see tähendab: mitte õhutada endise N. Liidu Moskva-sõbralike piirkondade iseseisvumist. Selles seoses on eriti mainitud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia võimalikku lahkulöömist Gruusiast.

On võimalik, et välisminister Condoleezza Rice mõtles selle hoiatusega rahustada suurte vähemusrahvastega Euroopa riike, kes on seni hoidunud Kosovo iseseisvuse tunnustamisest. Kosovole analoogilist lahkulöömist võivad esmajoones karta Hispaania, keda hirmutab baskide ja katalaanide aktiivsus, Rumeenia ja Slovakkia (mõlemal suur ungarlaste grupp) ning Bulgaaria ja Küpros (mõlemal türklased). Välisminister Rice’i formuleeringus võib aga nt. ka Eesti kuuluda sellesse kategooriasse.

Kas on meil kaitset selle vastu, kui Putin arvab heaks kasutada Kosovot „pretsedendina“ nt. Ida-Virumaa hõivamiseks?

Märkmed: