20. sajandi tähelepanuväärsemaid tunnusjooni on mõnede analüütikute arvates see harva märgatud fakt, et igale suuremale sõjale – nii destruktiivsed kui nad olidki – on järgnenud ainulaadselt konstruktiivne rahuperiood. Ühe ajaloolase hinnangul on Lääne tsivilisatsioon sel ajavahemikul laienenud kolm korda üha humaansema ühiskonnakorra suunas ning praegu võib juba kõnelda tulevasest neljandast rahust, mis muudaks humaanse kooselu kõiki rahvaid ühendavaks globaalseks süsteemiks.

Sellest kirjutab Washington Post’is lähemalt siinse uurimiskeskuse Project On Transitional Democracies president Bruce P. Jackson. Tema hüpoteesi kohaselt algas see protsess II maailmasõjale järgnenud suurte ümberkorraldustega Euroopa riikide geopoliitilistes suhetes, millest esmatähtsusega oli Põhja-Atlandi kaitsealliansi NATO rajamine a. 1949. (Tegelikult võib alguseks lugeda ka I maailmasõja lõppu a. 1918, eriti Saksamaa lüüasaamist ja vaesumist, mis olid ju II maailmasõja eelmänguks. Jacksoni ajatabelis oli „esimeseks rahuks“ NATO sünd ja laienemine (1949-2004), kuna see patsifitseeris Lääne-Euroopa, st. likvideeris selles piirkonnas tarviduse sõjaks.

„Teiseks rahuks“ loeb Jackson N. Liidu kokkuvarisemisele järgnenud perioodi, kuna tänu sellele sai võimalikuks Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaste ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga. Jackson jätkab: „Nüüd on NATO-l võimalus rajada vundament kolmandale Euroopa rahule – seekord Balkanil – ja alustada avalikku dialoogi, mis viiks meid neljanda rahuni, st. senisest konstruktiivsema vahekorrani Euroopa ja Venemaa vahel.“ (WP, 4. veebr.) Kuid „kolmas“ ehk Jacksoni järgi Balkani rahu ei lase end hästi kooskõlastada tema hüpoteesi põhistsenaariumiga, mis eeldab konstruktiivsele rahule eelnevat sõda. Meenub stseen Tammsaare satiirilisest näidendist „Kuningal on külm“ (1936), kus Tema Majesteet, kes kannatab ihusoojuse kaotuse all, arutab koos ministritega riiklikult tähtsat küsimust: kuidas tõsta kuninga kehatemperatuuri. Sõjaminister annab nõu: „Kõige paremat ravi pakuks minu arvates hea, tervendav sõda.“

Balkanil oli 1990. aastail tõepoolest rida julmi, genotsiididena hukkamõistetud sõdu serblaste, horvaatide ja bosnialaste vahel, mis on kooskõlas Jacksoni stsenaariumi esimese poolega, kuid selle teist poolt – „head tervendavat rahu“ – ei ole silmapiiril näha. Rahu oleks mõeldav, kui see suudaks lepitada balkanlaste terava etnilise lõhestatuse, eriti serblaste ja Kosovo albaanlaste vahel. Kuid see lõhestatus teravnes vaid kosovaride iseseisvusdeklaratsiooniga. Washington Times’is kirjutab Nemad Pejic, üks Vaba Euroopa Raadio direktoreid: „Serbia ise on väga killustatud. Pool maad tahab integreeruda Euroopa Liitu. Teine pool tahab tihedamaid sidemeid Venemaaga ...Praegune olukord meenutab Milosevici aega. See periood lõppes destabilisatsiooni ja sõdadega... Serbia sai ühe kaotuse teise järel...Tänagi veel süüdistavad paljud serblased oma juhtkonda – mitte seepärast, et nad neid sõdu alustasid, vaid seepärast, et nad need sõjad kaotasid.“ Ja Vaba Euroopa Raadio (tõenäoliselt serbohorvaadi saadete) direktor lisab omapoolse hinnangu küsimusele: kes on süüdi, kirjutades: „Masendus Serbias on arusaadavalt suur. Ükskõik mis see oli, mida Serbia on püüdnud viimase kahekümne aasta kestel saavutada – on nurjunud .... Kuid eelkõige peab Serbia nendes kaotustes süüdistama iseennast ja Belgrad peab seda tunnustama.“ (WT, 25. veebr.)

Aga Balkani rahu ei ole mitte pelk piirkondlik probleem; selle saavutamine oleneb eelkõige kahe globaalse suurvõimu – Venemaa ja Ameerika – suhetest. Viimasel ajal näivad need olevat võtnud selgelt rahuvastase kursi. Selle „avaliku dialoogi“ asemel, mida Bruce Jackson peab „neljanda rahu“ eeltingimuseks, kuuleme Moskvast Putini vihapurskeid Ameerika raketitõrje (missile defense) projekti vastu ning Euroopast ja Valgest Majast arusaamatuse tundemärke selle kohta, mis Venemaal õieti toimub.

Peame möönma, et maailma patsifitseerimise protsess, niivõrd kui seda on olnud, on käesoleva seisuga libisenud tagasikäiku. Lootkem, et vaid ajutisse.

Märkmed: