Selle pealkirja all ilmus aasta algul Washington Times’is artikkel, mis omistab usule tähtsa koha lähenevate presidendivalimiste kampaanias. Autor, Fox’i uudistekanali üks saatejuhte James O'Reilly ennustab, et tänavuste valimiste temaatika ei piirdu üksnes Ameerikale tähtsate küsimustega, vaid kujuneb ühtlasi rahva „usu tuleprooviks“. Kuid viimased nädalad, kus kampaania-vaidlused on keerelnud peamiselt ühe afro-ameeriklasest pastori Ameerika-vastaste jutluste ümber, näib meediahuvi pea eranditult olevat keskendunud musta ja valge rassi suhetele – taandareng, mida presidendi-kandidaadid on (vähemalt suusoojaks) püüdnud vältida.

Kõnealune Chicago vaimulik, Jeremiah A. Wright, on nimelt 20 aastat olnud demokraatide erakonna juhtiva presidendikandidaadi Barack Obama vaimseks nõustajaks. Obama on nüüd sattunud piinlikku olukorda. Ta kuulutab rahvuslikku üksmeeelt ajal, mil pastor Wright neab Ühendriike ja süüdistab USA valitsust rasketes inimsusvastastes kuritegudes. Obama aga väidab end mitte olevat neid süüdistusi kuulnud. Selle kohta kirjutab Washington Times’i kolumnist ja usuküsimuste kommentaator Cal Thomas: „Obama tahab panna meid uskuma, et ta ei ole kuulnud ühtki neist jutlustest, millistes pastor Wright kutsub Jumalat üles Ameerikat needma. Samuti väidab ta end mitte olevat kohal olnud, kui Wright ütles, et Ameerika sai 2001. aasta 11. septembri (New Yorgi) massimõrvaga seda, mis ta oli ära teeninud. Ja Obama näib olevat kõrvust mööda lasknud ka Wrighti süüdistuse, et AIDS-i viiruse on ameeriklased välja aretanud musta rassi hävitamiseks, kuna on teada, et see tõbi tabab ebaproportsionaalsel määral just afro-ameeriklasi.“ „Kui mina olnuks Obama situatsioonis,“ ütleb Thomas, „astunuks ma sellest kirikust välja.“ (WT, 19. märts.)

Barack Obama pidas 19. märtsil Philadelphias kõne, milles ta Wrighti vaateid eitas, kuid – nagu vaatlejad leidsid – sellega tõmbus ta tagasi vaid Wrighti vaadetest, mitte tema käremeelsest isiksusest.

Obama konstitutsioonis on siiski olemas tahke, mis võivad mõjuda mustadele ja valgetele lepitavalt. Vähe on afro-ameeriklasi, kes osutaksid valgetest sellist arusaamist nagu Obama oma Philadelphia kõnes, kus ta Washingtom Post’i järgi õigustab valgete pahameelt mustade eelistamise üle: „Enamik valgetest töölis- ja keskklassi ameeriklastest ei tunne, et nende nahavärv oleks andnud neile mingeid eesõigusi. Mis puutub nende saavutustesse – ei ole ju midagi muidu saadud, kõik on nullist peale omaenda üles ehitatud. Ja kui neil kästakse oma koolilapsi bussidega ühest linna äärest teise sõidutada ... või kui nad näevad afro-ameeriklase eelistamist tööturul või kolledzhis ... või kui nende kartusi kuritegevuse tõusu pärast linnasüdameis peetakse vaid eelarvamusteks, siis tekitab see aja jooksul pahameelt.“ (WP, 19. märts.)

Selliste lepitavate toonide kasutamine näib olevat andnud Obamale valgete seas laiema kuulajaskonna kui on enamikul juhtivatest mustadest. Kalifornia Hoover’i instituudi teadur Shelby Steele on püstitanud hüpoteesi, et Ameerika valgete ja mustade vahel on toimunud vaikne „tehing“ (bargain),mis vabastab mõlemad pooled süütundest ja seletab Obama populaarsuse järsku tõusu. Steele kirjutab Wall Street Journal’is: „„Tehingus“ nõustub mustade pool sõnatult hoiduma valgete häbistamisest Ameerika rassistliku ajaloo (st. orjapidamise) meenutamisega – tingimusel, et valgete pool hoidub rassiliste tegurite kasutamisest mustade vastu.“ (WSJ, 18. märts.)

Steele'i hüpoteesi võib nimetada ka ameerika rasside vaheliseks gentlemen's agreement'iks.

Siinkirjutaja hinnangul on see tänavuse valimiskampaania seni kõige huvitavamaks kõrvaltooteks. See ei ole osutunud ameerika rahva „usu tuleprooviks“, nagu ennustas James O'Reilly, vaid pigem etapiks rassivaenu ületamise konarlikul teerajal.

Märkmed: