Mõnele võib olla üllatuseks, et probleem, mis tõsiselt komplitseerib islami olevikku ja võib-olla otsustab ta tuleviku, on sama, mis on põhjustanud raugematut debatti Ameerika Ühendriikides üle 200 aasta. See on riigi ja kiriku lahususe probleem, mis on algselt sõnastatud USA põhiseaduse 1. Täiendseaduses (First Amendment) a 1789 ning mida on seejärel diskuteeritud usklike ja ilmalike vahel tänaseni. Teatavasti ei tee islam vahet kirikliku ja ilmaliku võimu vahel.

Islami vaimulikud (imaamid ja mullad) on moslemikogukondades ühtlasi „seadusi“ (nn fatwa’sid) ehk dekreete andvaks võimuks. Kuidas oleks mõeldav nende rahulik koeksistents Lääne vabadele valimistele rajatud riigikorraga?

See probleem oli aktuaalne ka märtsi algul St. Petersburgis, Floridas aset leidnud islamireformistide (õpetlaste, kirjanike jt) tippkonverentsil. Üks osalejaist, American University emeriitprofessor Arnold Trebach, kirjeldab kokkutuleku mõtet Washington Times’is järgmiselt:

„Tippkonverentsi tuumikuks oli püüdlus murda see range ühenduslüli, mis valitseb islami usu ja ilmaliku valitsusvõimu vahel igas moslemiriigis.“ Delegaadid allkirjastasid ajaloolise tähtsusega dokumendi — St. Petersburgi Deklaratsiooni —, mis nõuab moslemiriikidelt „avatust, dialoogi, demokraatiat, sugupoolte võrdõiguslikkust ja (asjade arutamist) mõistusepäraselt ja rahumeeles“.

Deklaratsioon on ilmselt sihitud autoritaarsete islamiriikide võimuhimuliste sheikide ja printside vastu. Veel selgemini ilmneb see ühe teise osaleja, süüria päritolu psühhiaatriaprofessori Wafa Sultani sõnavõtust, mis järsult hülgab Harvardi guru Samuel Huntingdoni teesi, nagu oleks Lääne konflikt islamiga mingi „tsivilisatsioonide kokkupõrge“ (clash of civilizations). Vastupidi: „See on kokkupõrge ühelt poolt inimõiguste ja teiselt poolt nende rikkumiste vahel. See on kokkupõrge nende vahel, kes kohtlevad naisi kui elajaid ja nende, kes kohtlevad naisi kui inimolendeid,“ ütleb prof Sultan.

Seni ei ole see reformiliikumine suutnud kaasata laiemaid moslemite hulki. Nende silmis asetub „St. Petersburgi grupp“ islami tõekspidamiste spektrumil äärmusliku „ilmalikustamise“ (secularization) tiivale, millel ei ole suuremat kõlapinda mõõdukama enamuse seas. Trebach jätkab: „Ilmalik islam püüab luua visiooni muhamediusu tulevikust, nii nagu seda näevad läänlased. Usuline reform on läbi imbunud lääne väärtustest, see tähendaks usu privatiseerimist, läänelikku demokraatiat ja ilmalikke, mitte usulisi poliitikuid.“

Ja halvem veel, reformeeritud islam pakuks ühtlasi suuremat toetust õigeusklikele moslemeile, nt neile, kes õigustavad ebainimlikke sharia seadusi koos nende võigaste surmanuhtlustega („Sharia on Jumala poolt türannile hõbekandikul serveeritud unelm,“ ütleb Wafa Sultan.) Samuti ei tarvitse islami demokraatlik reform tähendada islami eliidi paremat läbisaamist lääne poliitikutega, nagu märgib Trebach: „Araabia maailma poliitilise tuleviku kujundavad pigemini parteid, kel on hoopis vähem sallivust USA välispoliitika suhtes Lähis-Idas selle seni praktiseeritud kujul ning kes oma sisepoliitikas on senisest rohkem valmis ühel või teisel määral rakendama ka sharia-seadusi.“

St. Petersburgi kokkutulek oli siiski tervitatav ja julgustav — ka neile, kelle kainel hinnangul demokraatlik või reformitud islam on praegu lihtsalt meeliköitev illusioon. Neile, kes on näinud moslemikogukondade palvedrilli viis korda päevas, võib selle religiooni muutmine isiklikuks era-asjaks ja ainult „koduseks pruugiks“ tunduda lausa võimatu
na. Kuid idee on pandud idanema.

Lõpetuseks sobib „vastu iga lootust“ siiski tsiteerida kaht põhilise tähtsusega lauset St. Petersburgi Deklaratsioonist:
„Meie nõuame islami vabastamist totalitaarsete ambitsioonidega võimunäljaste meeste vanglatest ja õigeusu jäikadest eeskirjadest… Meie ütleme kõigile moslemi usklikele: islamil kui isiklikul usutunnistusel, mitte kui poliitisel doktriinil, on üllas tulevik“ (WT. 16 märts.)

Märkmed: