Süüalused 3000 inimese massimõrvas, mis toimus New Yorgi all-linnas 11. septembril 2001, on nüüd kohtulaua ette toodud… Naistudengid tohivad jälle kanda pearätti poolilmlikus Türgis, kus ülikoolides tegelikult valitses „babushka“ kandmise keeld… Ja anglikaani kiriku ülemvaimulik, Canterbury peapiiskop, on järsku tulnud tõdemusele, et ristiusu ühtesulamine islamiga on „paratamatu“. Mis on neil arenguil ühist?

Ei muud kui et nad on kõik juhtunud sama nädala jooksul ja peegeldavad muhamediusu aeglast, kuid pidevat sisseimbumist lääne kultuuri oma ülemaailmses salgamatus ofensiivis. On väärt vaadata, kuidas sellesse suhtub maailma avalik arvamus.

Aastaid on avalikkuse huvi kuue New Yorgi „9/11“ massimõrva terroristist kõneldes keskendunud Ameerika õigusemõistmisele – peamiselt nende kinnipidamis-laagris, Guantanamo Bays esinenud väidetavate või tõeliste väärnähete tõttu vangide kohtlemisel. Küsitakse: kui kehtivad on ülekuulamis-protokollid, kui ülekuulajad kasutavad vastuste saamiseks piinameetmeid nagu „uputamine“ (waterboarding) jms? Jättes kõrvale selle küsimuse tuvastamise probleemi, asub Washington Post’i juhtkiri seisukohale, et sõjatribunalid, mis terroristide protsessiks ellu kutsutakse, ei ole piisavalt humaansed. Post kirjutab: „(Kõigest tähtsam) on, et „9/11“ protsesside fookusesse jääksid need, kes hirmuteod (st. Maailma Kaubanduskeskuse hävitamise) tegelikult sooritasid – mitte aga see maa, kes tahaks neid mõrvareid karistada.“ (WP, 13. veebr.) Post’i retsept kõlab väga humanistlikuna, kuid paraku on tolle tule- ja surmamöllu tegelikud vallandajad, st. piloodid ja kõrilõikajad, kõik hukkunud koos lennukite ja tuhandete inimestega. Miks ei tohiks USA-le jääda õigus otsustada, mida teha nende ellujäänud kaaskonspiraatoritega?

Guantanamo välikohtuid (military commissions) on tahetud võrrelda Nürnbergi-Dachau protsessidega, mis lõpetasid 1946. a II maailmasõja. Nendega mõisteti süüdi (enamasti surma) 73 saksa sõjaroimarit, kes aga hiljem vabastati. Võrdlus Guantanamoga võib paika pidada vaid ühes suhtes: nimelt kui Guantanamo protsessid avaksid maailma silmad al-Qaida konspiratsiooni tohutule ulatusele ja julmusele, nii nagu Nürnberg paljastas natsi sõjaroimad.

Ent seda ei ole oodata, nii kaua kui üldsuse hoiakuks ses küsimuses on peamiselt kaastunne ja sallivus, mitte õiguskorra kindlustamine. Sensatsioonilise näite sellest, kuidas islam läände immitseb, pakkus Canterbury peapiiskop Rowan Williams oma hiljutise deklaratsiooniga, et anglikaani kiriku lõimumine islamiga on „möödapääsmatu“. Washington Times’is kommenteerib Williamsi otsust konservatiivse kuukirja The American Spectator peatoimetaja Emmett Tyrrell järgmiselt: „Ma ei ole üllatunud anglikaani kiriku vaimse juhi kapitulatsioonist. Paljud selle juhtkonnast on 1930. aastaist saadik olnud klassikalised „rahustajad“ (appeasers). Nad õigustasid (poliitilisi) fashiste. Kas oleks vale eeldada, et nad õigustavad ka usulisi fashiste? (Nagu USA-ski) eelistavad need isehakanud posöörid jutlustada sallivust nende vastu, kes meie maad vihkavad, pigem kui kaitsta meie endi eluviisi.“ (WT, 15. veebr.)

Lehe teises väljaandes annab Times’i välispoliitika ekspert Helle Dale ammendava definitsiooni Canterbury tüüpi apostaatidele. Need on n-ö professionaalsed ei-ütlejad ehk nagu Dale leiab: „Aeg-ajalt ei hakka me hindama omaenda väärtusi ja institutsioone enne, kui nad on hädaohus. Antud juhul ei seisne oht niivõrd briti ühiskonnas elavates moslemites kuivõrd nendes inimestes, kes kaitsevad immigrantide olemasolu omaenda negativismi õigustamiseks, et hüljata just neid kultuurilisi, juriidilisi ja poliitilisi struktuure, mis sajandite kestel on teinud Inglismaast Inglismaa.“ (WT,13. veebr.)

Ja oht on ka selles, et me ei märkagi, kuidas islam immitseb meie ajudesse nagu vihm pragunenud katusesse.

Märkmed: