Ameerika päevik: „Globaalne vanadusnõrkus“?
Arvamus 30 May 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Uue sajandiga on hakanud saabuma üha enam tundemärke, et nii mõnedki suured rahvusvahelised institutsioonid kannatavad vanadusnõrkuse all. Ei Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Euroopa Liit (EL) ega ka Põhja-Atlandi Kaitseallianss (NATO) näi paljude vaatlejate hinnangul täitvat ülesandeid, milleks nad loodi, või ei näi neid täitvat rahuldavalt. Välispoliitilistes ringkondades diskuteeritakse juba mõnda aega nt. võimaluste üle muuta või koguni asendada ÜRO-d. USA-s käimasolev valimiskampaania on seda arutlust hoogustanud eriti pärast seda, kui üks tõenäolistest presidendikandidaatidest (demokraat Barack Obama) lubas presidendiks saades alustada isiklike läbirääkimiste diplomaatiat rahu ohustavate diktaatoritega nagu nt. Iraani president Ahmed Ahmadinejad.

Washington Times’i New Yorgi korrespondent Betsy Pisik iseloomustab lühidalt kõigi kolme presidendikandidaadi seisukohti Ameerika tulevase välispoliitika küsimuses, tõstes esile, kui tähtsat rolli selles etendab vajadus muuta Ameerika suhtumist ÜRO-sse: „Senaator Barack Obama lubab pidada otseläbirääkimisi vastastega, taotlemata anda sellele mingit kollektiivse aktsiooni ilmet. Senaator (republikaan) John McCain soovib rajada 'Demokraatiate Liidu' (League of democracies) nimelise riikide rinde, mis asuks tegevusse siis, kui ÜRO lõhestatud Julgeolekunõukogu tegutseda ei suuda. Ja senaator (demokraat) Hillary Rodham Clinton tõhustaks (ÜRO) rahukaitse-missioone üle kogu maailma ameerika raha, kapitali, instruktorite ja tehnokraatidega.“ (WT, 22. mai.) Neil kõigil on õigus.

2002. a. paljastati ÜRO-s meie aja suurim korruptsiooni-skandaal – Iraagi rahva toiduainetega varustamiseks määratud abi (Oil-for-Food) anastamine Saddam Husseini kliki poolt koostöös suure hulga spekulantidega. Väljapetetud summad ulatusid kümneisse miljardeisse dollareisse. Sest saadik ei ole teated ÜRO ridades lokkavast korruptsioonist lakanud. Et tegu võib olla veel millegi hullemaga kui vargus, sellest andis alles mõne nädala eest tunnistust ÜRO ametiisiku Avad al-Qiq'i juhtum Gazas. Äsjases tulevahetuses Palestiina terroristide ja Iisraeli jõudude vahel sai nimelt surma ÜRO abiagentuuri UNRWA (United Nations Relief and Works Agency ) palgaline Avad al-Qiq, kes teenis Palestiina ühes eliitkoolis kooli juhatajana ja loodusloo õpetajana. Ühtaegu oli al-Qiq aga ka Gaza Islami Dzhihhaadi (püha sõja) raketiüksuse ülem ja selle peamine rakettrelvade disainer, tehes seda Lääne rahadega. See on vaid üks näide sellest, kui hõre on ÜRO sisemine turvavõrk.

Organisatsioonilt, mille ülivaldavaks eesmärgiks on maailmarahu säilitamine, kuid mille arvukad vastavad resolutsioonid tavaliselt lõpevad vaid Iisraeli hukkamõistmisega, ei saa loota tõhusat kaitsevõimet ka terrorismiaktide või massimõrvade vastu. Genotsiidid – nt. Scrbrenicas (ohvrite arv ca. 8000, enamasti alaealised poisid), Ruandas (937.000 ohvrit) või Darfuris (450.000 ohvrit) – on korduvalt alla kriipsutanud karjuvat vajadust maailmaorganisatsioonide kollektiivse aktsiooni järele. Teadaolevalt on NATO ja ÜRO suutnud viimase kümnendi jooksul lõpetada vaid ühe rahvamõrva – albaanlaste tapmise serblaste poolt Kosovos 1999. Lahendamata on, kuidas vältida inimsusevastaseid kuritegusid sellistes potentsiaalsetes tülikolletes nagu nt. Abhaasia, Iraan või Venetsueela.

Elame nüüd maaailmas, kus pärast II maailmasõda loodud ennetus-struktuurid nagu ÜRO ja NATO on jõudnud oma võimete ja võimaluste piirideni. On tervitatav, et kolm nimekat USA senaatorit peavad vajalikuks päästa vähemalt ÜRO-d sellest halvavast vanadusnõrkusest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus