See pealkiri on osalt laenatud Ayn Randi maailmakuulsalt romaanilt „Atlas kehitas õlgu“ (Atlas Shrugged, 1957), mis on õieti romaaniks maskeeritud poliitiline hüpotees. See on tehtud nii taidurlikult, et teos on siiani püsinud maailma loetavaimate raamatute edetabelis teisel kohal Piibli järel. Atlas, nagu kreeka mütoloogiast teame, on see titaan, kes kannab maakera oma turjal ja tema õlakehitus põhjustab Randi jutustuses maailma kokkuvarisemise („Õlakehitusena“ näeb Rand maailma üleminekut turumajanduselt sotsialismile.) Praeguses võitluses lääne tsivilisatsiooni päästmiseks islami pealetungi eest on Euroopa sattunud otsekui Atlase rolli, kus ta õlakehitus võib inimühiskonnale kalliks maksma minna.

See võrdlus sobib eriti nüüd, pärast selle kuu algul Venemaal toimunud „valimisi“, mis edutasid maa uueks presidendiks Putini soosiku, vähetuntud bürokraadi Dmitri Medvedevi. Kohe pärast uude ametisse astumist kinnitas Medvedev ühes pressi-intervjuus, et ta ei mõtlegi valitseda nagu selgrootu lääne stereotüüp, vaid kui uue ja võimsa Venemaa suverään. Ta rõhutas: „Nüüd, kus me võimsus kasvab, eelistaks Lääs, et Venemaa jääks nagu mingiks tuumarelvadega varustatud Burkina Fassoks (väikeriik Lääne-Aafrikas), kuid nüüd oleme me hakanud mõõdukal viisil hambaid näitama.“ Wall Street Journal’i juhtkiri seletab ära, milles see hammaste näitamine seisneb, kirjutades: „Viimastel kuudel on neid hambaid paljastatud Ukrainale, Gruusiale, NATO-le, USA raketitõrje-süsteemile Kesk-Euroopas, Kosovo iseeisvusele ning Lääne pingutustele Iraani tuumapommi projekti peatamiseks. Lääs, olles Putinit tohutult valesti mõistnud, ärgu lootku tema äravalitud järglaselt midagi paremat.“ (WSJ, 3. märts.)

Kuid mida teeb Lääs? Washinton Post’i juhtkirjanik omistab Läänele lubamatu lohakuse süü, kirjutades: „Seda kõike selgesti nähes on Lääs – nii USA kui Euroopa Liit – üldjoontes ikkagi jäänud truuks oma 1990. aastate doktriinidele, mis olid rajatud süveneva partnerluse ja Venemaa demokratiseerumise lootusele ... Ei president Bush ega euroliidu juhid ole väljendanud nördimust selle üle, kuidas Medvedevi ametisse panek toimus.“ (WP, 2. märts)

Teisisõnu: Lääs eesotsas Euroopaga kehitab õlgu. Ehk, nagu seda täpsemalt formuleerib Washington Times’i ja UPI rändav toimetaja Arnaud de Borchgrave: „Euroopa Liit (EL) on vähehaaval langenud rahustamispoliitika (appeasement’i) halvavasse embusesse.“ Borchgrave juhib tähelepanu sellele, et EL on viimase aasta jooksul oma terroritõrje käsiraamatu „puhastanud“ potentsiaalselt islamivastastest sõnadest nagu „anti-islamlik“, „dzhihhaad“ või „fundamentalism“ ja asendanud need „süütumate“ terminitega nagu „vägivaldne äärmuslus“ – ilmselt vaid selleks, et moslemeid mitte vihastada.

Samasugust rahustamispoliitikat taotleb Lääs nüüd ka Venemaa suhtes. Kuid on’s sel mingit õigustust? Post’i eelpool tsiteeritud juhtkiri vastab: „Ei ole olemas mingit põhjust, miks EL peaks pakkuma Moskvale mingit laiendatud strateegilist partnerlust nii kaua, kui viimane püüab (Euroopa) mandri energiavarusid monopoliseerida, oma naaberriikide suveräänsust anastada ja Serbia äärmuslasi hellitada.“ Kuid mida teha?

Male eks-maailmameister ja Wall Street Journal’i kolumnist Garri Kasparov, kes Vene äsjastel valimistel püüdis (asjatult) organiseerida Putinile-Medvedevile demokraatlikku opositsiooni, on veendunud, et Läänel on olemas vähemalt üks tõhus relv Vene poliitika mõjutamiseks ka uue valitsuse all – nimelt vene eliidi sõltuvus oma miljardeisse dollareissse ulatuvatest välisinvesteeringutest. See, väidab Kasparov, sunnib Medvedevit tegema kõikvõimaliku heaks läbisaamiseks lääne majandussjuhtidega. Kasparov kirjutab: „Väikseimgi kuuldus tööstus-seitsmiku (G-7) võimalikest kahtlustest Medvedevi usaldatavuse kohta vallandaks vene valitsevas eliidis paanika. Nende Ameerikast, Euroopast ja mujalt kokku röövitud lugematud miljardid dollarid puhkavad ju välisriikides, mitte Vene savijalgadel seisvais pankades.“ (WSJ, 4. märts.)

Paari kuu pärast astub G-7 Tokyos kokku oma aasta-koosolekuks. Siis peaks olema selgunud, kas Euroopal on Venemaa jaoks mingi plaan või kehitab ta ainult õlgu nagu seni.

Märkmed: