Alles hiljuti oli kuulda ennustust, et Ameerika hegemoonia Euroopas on läbi ning et maailmapoliitiline juhiroll läheb Euroopa kätesse. Ehk – „saabunud on Euroopa tund“, nagu ütles Luxembourgi välisminister a. 1991. See oli aasta, mil N. Liit varises kokku ja taastus Eesti Vabariik.

Möödunud 17 aastat ei ole kulgenud Luxembourgi ministri ennustuse kohaselt. Juhiroll maailmas ei ole läinud eurooplaste kätesse. Vastupidi – Euroopa Liit ja NATO on mitmel korral jätnud võimalused selleks kasutamata. Kes on selles süüdi?

Süüdi on president Bushi Euroopa-poliitika või selle puudumine, ütlevad ühed. Ei, see on Bushi kingitus Euroopa poliitikuile, ütlevad teised.

Washington Post’i Ida-Euroopa ekspert Anne Applebaum arutleb, mida võis Luxembourgi välisminister oma „Euroopa tunni“ ennustusega mõelda: „See tähendas,“ kirjutab Applebaum, et külma sõja järgses maailmas on eurooplased, mitte ameeriklased need, kes lahendavad konflikte nagu tol ajal kiiresti lähenenud Bosnia sõda (1992-95) ja võib-olla veel paljut muudki. Kuid tal ei olnud õigus. Balkani konfliktid aja jooksul lahendati (teatavas ulatuses), aga mitte Euroopa, vaid Ühendriikide ja NATO poolt.

Applebaum jätab mainimata, et nende aastate jooksul jätkus Ühendriikidel algatusvõimet veel mitme geopoliitiliselt tähtsa ürituse jaoks. Bosnia sõda lõpetati USA vahetalitusel Daytoni lepetega a. 1995, samaaegselt Srebrenica veretööga, milles Serbia hävituspataljonid tapsid 8000 Bosnia muhameedlast.

A. 1999 tegid Ameerika pommituslennukid lõpu ka Kosovo sõjale, a 2001 toimus islamistide terrorirünnak New Yorgile ja Washingtonile, mis nõudis 3000 surmaohvrit. A. 2003 kuulutas president Bush Iraagi diktaatorile Saddam Husseinile sõja ja teostas invasiooni Iraaki.

Samal perioodil, alates 1996. aastast, algas Atlandi kaitsealliansi laiendamine – taas Ühendriikide initsiatiivil, mis viidi läbi mitmes voorus. Ei saa öelda, et Euroopa oleks üheski neist aktsioonidest eriti silma paistnud. Ameerika analüütik näeb aga eurooplaste passiivsuses esmajoones president Bushi enese tekitatud „ammutavat tühimikku paigal, kus peaks asuma Ameerika Euroopa-poliitika“. Meie partnereil ei ole algatusvõimet seetõttu, et Bush on uinutanud nad magusase unne, ütleb Applebaum ja selgitab: „Teatavas mõttes on Bushi katastroofiline diplomaatia Euroopa poliitikuile kingituseks. Bush on lubanud neil süüdistada Ameerika unilateralismi (st. omapead talitamist) omaenda algatusvõime puudumises, kasutada halba Ameerika diplomaatiat oma mittemidagi-tegemise vabanduseks.“ (WP, 29. juuli.) See näeb siiski välja kui omamoodi „Euroopa-poliitika“.

Applebaumi analüüs kriipsutab õigusega alla eurooplaste kasinat panust sajandi esimese kümnendi annaalidesse, kuid ei tee selgeks, mida siis Ameerika on tegemata jätnud. Tõsi, Bushi valitsus ei ole võtnud kuulda eurooplaste Iraagi sõja kriitikat. Aga Euroopa suurriigid on sel kümnendil valinud endale uued, eelmistest Ameerika-sõbralikumad valitsused – täiesti sõltumatult sellest, kas Bushil oli olemas mingi „Euroopa-poliitika“ või mitte.

Nüüd on uuel presidendil varsti tee lahti milliseks tahes uueks Euroopa-poliitikaks. Seegi võib osutuda kingituseks nii eurooplastele kui uuele Valgele Majale.

Märkmed: