Ameerika päevik: „Boriss Vabastaja, puhka rahus“
Arvamus 11 May 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nende sõnadega pealkirjastab Washington Post’i konservatiivne kolumnist Charles Krauthammer oma järelehüüde Venemaa esimesele ja seni ainsale demokraatlikult valitud presidendile. Nagu Hitleri juhtumilgi kolmveerand sajandit tagasi on Jeltsini elu ja töö meile meenutuseks, et demokraatlikud valimised ise-endast veel ei taga demokraatiat.

Sest demokraatia on Venemaal läbi kukkunud, hoolimata Jeltsini 1990. aastate reformidest, mis olid suurelt osalt tehtud ta ameerika nõustajate soovitusel. Mida pidanuks Jeltsin teisiti tegema? Vene praegu juhtiv dissident, male eks-maailmameister Garry Kasparov paljastab Wall Street Journal’is ammutava tühiku Jeltsini „toimikus“, kirjutades:

„Võibolla tähtsam kõigest, mida Jeltsin tegi, oli midagi, mis ta võimule tulles tegemata jättis. Jeltsin keeldus tegemast, mida ta vastased kindlasti oleksid teinud — nimelt oma vastased likvideerinud. Esimest korda Venemaa ajaloos ei elimineerinud uus valitseja oma võimu kindlustamiseks oma alistatud vaenlasi.“ Selle asemel tegi ta midagi, mis mõjus vägagi võõrastavalt vene rahvale, kes ootas tõenäoliselt selliseid uuendusi nagu neid oli teinud Hiinas Deng Hsiao ping.

Kui Deng oli andnud Hiina rahvale turuvabaduse ning soodustanud eraettevõtlust ja väiketööstust, siis Jeltsin püüdis järsu shokiteraapiaga ellu viia lääne suurkapitalismi. Oma ameerika nõustajate mõjul — eesotsas Harvardi guru, „neokonservatiivse“ Jeffrey Sachsiga — hakkas ta riigivarasid, st. praktiliselt kõiki Nõuk. Liidu omandeid, üle kandma erakätesse. Hooveri Instituudi teadur ja vene maffia ekspert David Satter iseloomustab selle tulemust Wall Street Journal’is järgmiselt:

„Kõik raha oli mustaturu operaatorite ja gangsterite kätes. Kriminaalsed tüübid said altkäemaksudega ametivõimudelt endi kätesse kõik riigi omandid... Kui venelastelt küsida, kuidas seletada praeguse presidendi Vladimir Putini populaarsust, tõstavad nad eranditult esile Jeltsini aastate kaootilist olukorda ja korruptsiooni — neid ühe kergeuskliku „demokraadi“ heatahte kavatsetamatuid järelmeid, millistest kõige saatuslikum oli, et ta ei suutnud oma reformide läbiviimiseks kaasa haarata vene rahva toetust.“

„Boriss Vabastaja“ meenutab mulle Saksa aega veel ühes suhtes. Ühel päeval, vist a. 1943, saabus „Postimehe“ toimetusse, kus noorema toimetajana töötasin, pakk plakateid läikpaberil kaunis värvitrükis. Need olid mõeldud ülespanemiseks ametiasutustes või ettevõtteis, kujutasid Hitlerit ja kandsid vaid kahesõnalist teksti „Hitler der Retter“ — „Hitler Päästja“. See kõlab ju nagu Adolf Õnnistegija või ka Krauthammeri „Boriss Vabastaja“.

Kuid nagu teame, iga võrdlus lonkab. Ja hoolimata sellest, et nii Jeltsin kui Hitler tulid võimule rahvahääletusega, on nende pärandid tohutult erinevad. Las seletab seda ameerika kolumnist ise oma artikli lõpul:

„Jeltsin,“ kirjutab Krauthammer, „ei ole mitte esimene suur-revolutsionäär, kelle katse ehitada midagi uut luhtus. Kuid on väärt meelde jätta, mida ta siiski saavutas.Ta kukutas mitte üksnes ühe partei, ühe riigikorra ja ühe impeeriumi, vaid ka ühe idee. Kommunismi idee hingitseb tänapaeval edasi ainult veel Põhja-Korea hullumeelses kuningriigis, Fidel Castro isiklike satraapide koteriis ja selliste poliitiliste imbetsiilide pea-ajus nagu Venezuela president Hugo Chavez, kes võib püsida oma 'sotsialismi' troonil ainult nii kaua, kui tal on müüa 65-dollarilist naftat.“ (WP, 27. aprill.)

Jah, Jeltsin kukutas kõik need ajaloolised valed ja vabastas seega kogu Ida-Euroopa, kaasa arvatud Eesti, Läti ja Leedu.

Kuid ühte ta ei suutnud vabastada.

Vene rahvast.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus