Ameerika Hääl ei ole enam see, mis ta kunagi oli. Ka balti osakondi ei ole enam kaks aastat. Ei ole ka teisi euroopakeelseid saateid ja kavatsus on isegi kärpida ingliskeelseid. See on minu arvates vale ja juba praegu annab tunda eurooplaste teadmatus Ameerika arvamustest ja poliitikast.

Ameerika Hääl (AH) oli infoagentuuri USIA (U.S. Information Agency) alluvuses kuni 1999. aastani. Ma ei hakka siin ajalugu esile tooma, see läheks liiga pikaks ja keeruliseks.

Annan sõna tublile kolleegile, kadunud Eesti osakonna juhatajale Voldemar Veedamile, kes kirjutas kord pikema artikli AH-st.

„Ameerika Hääl on USA valitsuse globaalse ulatusega raadio-alane teabe-teenindus, mis edastas päevauudiseid ja informeeris maailma Ameerika valitsuse tegevusest ja seisukohtadest, püüdes selle kõrval anda ka pilti ameeriklaste elust, siinse maa majanduslikust olukorrast, kultuurialastest sündmustest ja saavutustest teaduse ja tehnika vallas.“

AH harta Volli tõlkes: „AH teenindab oma kuulajaid pidevalt usaldatava ja autoriteetse uudiste allikana. AH poolt lähetatud päevauudised on täpsed, objektiivsed ja kõikehaaravad.

AH esindab kogu Ameerikat, mitte mõnda üksikut Ameerika ühiskonna segmenti ja seepärast projitseerib märkimisväärselt Ameerika mõttemaailmast ja institutsioonidest tasakaalustatud ja üldhaarava pildi.

AH esitab Ühendriikide poliitilisi samme ja sihtmärke selgelt ja efektiivselt ja edastab ka nende ümber tõstatunud vastutustundelisi arvamusavaldusi ja debatti.“

Harta üle on olnud eriti eesti pagulasajastu lehtedes palju poleemikat; esitatud on peamiselt arvamusi: ühelt poolt, et „sovjettidele ei anta küllalt pihta“ ja teisalt, et Eestit ja välis-Eestit puudutavate materjalide osa tuleks suurendada. Kuid harta on harta, Kongressis seadusena vastu võetud ja allkirjastatud president Fordi poolt 1976. Kuigi AH tegeles ka „pihta-andmisega“, välis-Eesti teadetega ja uudistega Eestist, olid need siiski peamiselt Vaba Euroopa Raadio (VER) pärusmaa. Ma teadsin täpselt, mida VERi Euroopa keelteosakonnad edastasid, kuna me vahetasime sisuregistreid ja tihti konsulteerisime omavahel. Oli küllalt materjale, mida AH ei saanud edastada, kuid VER sai. Omavahel ei olnud meil kunagi mingeid arusaamatusi. Muidugi peab aru saama, et AH tegevuses oli tihti muudatusi.

Eesti osakond asutati New Yorgis 1951 ja esimene saade läks eetrisse juunis. Osakonna komplekteerimine toimus läbi Eesti Peakonsulaadi, NY Eesti Haridusseltsi ja New Yorgi linna tööameti. Eeskirju otseselt saadete jaoks ei olnud, nii näiteks Jaan Kitzberg ja Harald Parrest vestlesid kommunistliku Eesti teemal üsna irooniliselt. Kui aga jutud lagunevatest nõukogude saabastest kuulajatele eriti ei istunud, sest inimestel polnud muud osta, siis muudeti saated rohkem organiseerituks. Pooletunnine saade pidi sisaldama 10 minutit uudiseid, 5 minutit kommentaare ja ülejäänu oli mingil eriteemal (majandus, poliitika, tehnika, sport, välis-Eesti kroonika jne). Veerandtunnine saade sisaldas peamiselt uudiseid.

Läbi aastakümnete toonitati uudiste tähtsust. Osakonnad said uudisteosakonnalt regionaalselt kohandatud uudised ja need tuli osakondadel muutmata tõlkida. Esimesed kolm uudist tuli samas järjekorras eetrisse panna. Kui osakond soovis midagi muuta, tuli helistada uudisteosakonna Euroopa peatoimetajale.

On väidetud, et välisministeeriumil (State Department) oli „kõva“ kontroll AH sisu üle. See on absoluutselt vale. Tegelikult oli minul kui Euroopa uudiste peatoimetajal ja hiljem kui Euroopa osakonna asejuhatajal sisu kohta rohkem ütelda, kuid selles osas tuli konsulteerida osakondade juhatajatega. Mingit lausvõimu ei olnud. Muidugi probleemid tekkisid, kui osakondade juhatajad tegid omapead midagi kontroversiaalset.

Ainuke VMi kontroll oli nn juhtkirjade üle. Need 2—3-minutilised saatelõigud olid tavaliselt mingil välispoliitilisel teemal ja neid „ümbritses“ vastav muusika; kommentaariks lisati, et need on USA valitsuse vaated. See oli kõik.

Oli muidugi palju juhtumeid, kus vastava presidendi meeskond püüdis AH sisu kontrollida. Tavaliselt tekitasid need suure skandaali. Osalesin ise mitmes. Kõige hullemad probleemid oli president Kennedy ajal. Neil aegadel ei olnud meil nn „tulemüüri“.

Üks näide, millest olen varem mujal kirjutanud:

---
Telefon heliseb. „Siin uudisteosakond, Ederma, toimetaja.“

„Tore. Siin Roger Hilsman State Department'ist. Valitsus on edastanud teate, mille alusel dikteerin teile järgmise uudise.“

„Teie dikteerite uudise?“ Toimetaja on jahmunud. Tõesti oleksin pidanud nautima toda viimast augusti pühapäevaõhtut kusagil mujal.

„Just nii. Ma dikteerin, sest tahan kindel olla, et te selle täpselt inglise ja vietnami keeltes Ameerika Hääle uudistesse panete. Alustan: „Kõrged ameerika ametnikud...“

„Vabandage, kui kõrged?“

„Kõige kõrgemad.. Edasi: ... süüdistavad Lõuna-Vietnami politseid massilises munkade ja õpilaste arreteerimislaines..“

„Vabandage, president Kennedy on Hyannisportis ja asepresident Johnson vist Soomes. Rusk mängib golfi Georgias. Teie olete siis kõige kõrgem instants?“

„See on katmata telefoniliin... Nüüd edasi: .. Ameerika kõrgemad ametnikud väidavad, et kindralid ei ole arreteerimistes ja protestide mahasurumises süüdi...“

Vietnami politsei allus president Diemi vennale. Nii andis see „uudis“ märku kindralitele, et Ameerika valitsus „pole vastu, kui president Diem kukutatakse kindralite poolt“.

Mul ei olnud kedagi, kellega konsulteerida või luba küsida. Ka mitte AH ja USIA direktoritega. Kõne tuli, nagu hiljem teada sain, otse Kennedy käsul. Kirjutasin uudise, ainult mõne stiilse muudatusega. (Seda võib ka lugeda Margaret Higginsi raamatus „Our Vietnam Nightmare“.) Uudis edastati inglise ja vietnami keeltes.

See tekitas väga suurt kõmu mitte üksi Saigonis, vaid ka mujal. Järgmisel päeval pärisid maailma pressireporterid aru välisministeeriumi pressiesindajalt. Tema vastas: „Kas tõesti? Mina ei tea sellest midagi. See oli igatahes viga, mis tehti AH uudistetoimetuses...“

Infoagentuuri direktor Edward R. Murrow sai väga pahaseks ja marssis Valgesse Majja, kus nõudis Kennedylt, et VM teeks õienduse. Paar päeva hiljem see ka tehti, kuid putshiluba oli kindralitele edastatud!

Kuu hiljem tapeti president Diem ja tema vend. Saatuse tahtel, kolm nädalat hiljem tapeti president, kes oli otsuses vastutav.

Umbes kuus aastat hiljem, nn Pentagoni paberite avalikustamise ajal, küsiti televestluses Hilsmanilt tema rolli kohta selles loos. Hilsman vastas: „Minul ei olnud mingit rolli!“ Ma pidin selle uudise kirjutama järgmise saate jaoks...

Kaks aastat tagasi, kui keegi soris Kennedy dokumentides, leidis ta presidendi enda märkuse, et ta kahetses oma otsust!

Mulle on aga siiani jäänud kont kurku, et osalesin ühe presidendi tapmises!

Postskrimptum:

Hiljuti ilmus raamat „Triumph Forsaken, The Vietnam War 1954-1965,“ autoriks Mark Moyar, Cambridge ajaloodoktor, kes on praegu Marine Corps University professor, Quanticos, Virginias. Raamatu teine osa ilmub hiljem.

Moyari arvates oli Kennedy administratsiooni putsh Lõuna-Vietnami president Diemi vastu, mis põhjustas tema ja ta venna mõrvamise kindralite poolt, Vietnami sõja suurim viga ja pöördepunkt.

Kommunistide pealik Ho Chi Minh oli selle peale öelnud: „Mul on raske uskuda, et ameeriklased nii lollid on!“

Märkmed: