Laupäeval, 3. mail toimus 19. korda Vana-Andrese kiriku ruumides Akadeemiliste Kanada Eesti Naiste korraldusel Hiigelbasaar. Aktsioon, mida alustati natuke enne Eesti taasiseseisvumist eesti koolide abistamiseks on edasi kestnud tänaseni, vahest isegi korraldajate endi imestuseks.
Hiigelbasaari kaasjuhatajad Helle Arro ja Maaja Matsoo jäid tulemustega väga rahule ja tänu nende organiseerimisele kulges suurürituse läbiviimine täielikult ilma viperusteta. Laekunud summa ei ole lõplik, sest mõnda osakonda müüakse veel edasi ja arveid täpsustatakse, aga on teada, et eelmise aasta sissetulek on ületatud.
Sel aastal alustati müügiga kell 8, et tasa teha varasemat lõpetamise aega. Basaari ülejäänud kraam tuleb koheselt kirikust minema viia ja lõpetamise aeg oleneb organisatsioonist, kes sellele järgi tuleb. Varajase avamise tõttu aga pidid Malle ja Mihkel Salusoo oma kodust Parry Soundist lahkuma kell 5.30, et müüma tulla!
Mitmete müüjate teatel ostjad kiitsid nagu varemgi basaari, öeldes, et müüjad on kenad, basaar linna parim ja et nii meeldiv on siin käia; ja kui teie seda enam ei tee, siis nad kohe ei tea, mida teha! Esimesed ostjad seisid paar tundi varem sabas ja jälle olid esimesteks samad tuttavad näod. Jaan Arro, kes sõitis pealelõunal ametiasjus Montenegrosse, ei pidanud paljuks hommikul kohal olla, et rahvast uksest sisse lasta ja korjata igalt sissetulijalt
loonie. Üks mees aga andis ekstra dollari oma äsjalahkunud naise nimel, kuna ta oli olnud kirglik basaaril käija. Uksel laekunud raha lugemisel selgub ka osavõtjate arv, mis sel aastal oli 625.
Basaaritöö ettevalmistused kestsid kuu aega, müügipäeval osales üle 80 inimese ja loomulikult oli kuulda-näha üht-teist huvitavat. Vello Silm müüs mänguasjade osakonnast ühe toreda marioneti mehele, kes nendega lastehaiglas lapsi rõõmustab. Meid rõõmustas, kuidas ta basaaril sellega ringi liikus ning eluka kõndima ja reageerima pani.
Köögitarvete müüja Tiina Timuski juurde tuli ostja naiste varjupaigast, kus 75 naist vajavad igasugust kraami, et endid jalule saada. Ta ostis neile palju vajalikku ja sai meilt veel lisaks annetusi. Tehti kaup, et tuleval aastal saavad nad basaari lõppedes veel kasulikke asju.
Elektroonikaosakonnas oli müüa lumepuhuja, mille väljapanekuks oli neil vähe ruumi. Andi Pügi viis selle spordiosakonda, et ehk seal on ta rohkem silmapaistev. Ta andis kaasa omaenda 100 m juhtme, et ostja saaks seda masinat kohe proovida. Mõne aja pärast tulebki teade spordiosakonnast, et masin on müüdud... koos Andi pika juhtmega!
Paistab, et basaaril on ka teatud seltskondlik külg. Tiia Remmelkoor kuulis kingade osakonnas juttu, et basaari ukse peal said kokku kaks tuttavat väljaspoolt Torontot, kes polnud üksteist näinud 15 aastat. Ja basaarile tööle tulid kaks Eesti Kodu elanikku, kes sattusid allmaaraudteel nii jutuhoogu, et sõitsid kiriku peatusest tükk maad mööda, enne kui taipasid, mis oli juhtunud.
Maaja Matsoo leidis ülesseadmispäeval omale pika tantsupartneri, kellega ta lõbusalt tiirutas kiriku saalis. Abikaasa teatas, et tal olevat heameel, et ei pea Maajat enam ise tantsitama. Küll oli aga kahju, kui müügipäeval üks väike tüdruk ostis ära selle kuue jala pikkuse ahvi! Maaja oli ka see, kelle vastutusel oli Laas Leivati hapukapsasupp. Kuna Laas ise oli Leedus ja töölised vajasid ikka suppi, sai see enne valmis tehtud ja külmutatud. Basaari päevaks oli Maajale seletatud, kui palju tuleb vett supile lisada, mis muidugi läks tal meelest muude askelduste keskel. Aga selletõttu oli seekord supp parajalt paks ja istus päeva lõpul eriti hästi.
Vaike Rannu müüs heliplaate ja sealt ostis üks mitte-eestlane 2 eesti CD’d. Kas ta on eesti muusika fänn? Ei, talle meeldisid need eesti naised CD kaanepildil!
Ja ESTO boutique’ist ostsid mitte-eestlased palju eesti nahatööd. Müügi lõppedes sai üks ostja viimased nahk-raamatukaaned ja palus veel kastid läbi otsida, et äkki on neid veel. Lõpuks ta jättis mulle oma telefoninumbri, et kui tuleb neid veel, siis talle tingimata helistada! Üks müük aga jäi tegemata, sest üks ärimees tahtis oma müügilauale osta laudlina — aga see oli eesti rahavariide seelikuriie ja sellele me hinnaalandust küll ei teinud.
Helle Arro teatas, et seekord olid kasutusel kõik võimalikud kirikus olevad lauad, riiulid, pingid ja redelid, lisaks oli üüritud veel 12 pikka lauda. Helle pani ka tähele tänapäevast nähtust, et ostjad olid mobiilil, näiteks et teatada sõpradele: olen basaaril ja tulge teie ka ruttu; või et pidada kallimate ostude puhul kodustega nõu.
Irja Mägi kohvik oli edukas nagu alati, täis võileibade tegijaid ja rõõmsaid sööjaid. Mõni tulebki just kohviku pärast basaarile ja isegi teab küsida kooki tegija nime järgi. Kookide küpsetajaid oli 31 ja neid oli Toronto kõrval ka Cambridge’ist ja Kitchenerist ning lett müüdi viimseni tühjaks. Veel teenisid hästi suuremad osakonnad: raamatud (Merike Weiler), boutique (Tiina Lipp-Leppik) ja klaaskaup (Anne Meema).
Töö tehtud, supp söödud, raha loetud. Tänud kõigile, kes kaasa aitasid! Abiliste tänunimekiri ilmub lehes hiljem.
