Ajaveeb Ceterum censeo, …
jaanuar 5, 2015
Indrek Tarand
http://www.tarand.ee/2015/01/c...Kui kaua, oo parteilane Maruste, sa veel kuritarvitad meie kannatlikkust? Me ei oskaks kirjutada neid sõnu, kui Cicero kõned oleks hävitatud. Kui Rooma senat oleks otsustanud, et arhivaalid põletatakse! Kui Riigikogus ja selle komisjonides ka ei peetagi tsiteerimist väärt kõnesid ja sõnavõttude häbitus võib vajada varjamist, et noorsugu mitte rikkuda, peab need siiski alles hoidma! Ning mõistagi tänapäevasel kujul – helis ja pildis ning tekstina. Sest tuleb aeg, nagu see tuli Prantsuse revolutsiooni uurimisel, kui ajaloolane võtab kõige klassikalisemad allikad – poliitilised sõnavõtud – ning rekonstrueerib nende alusel poliitilise otsustuse mehhanismi. Ning võib-olla algab see töö nagu kuulus Aulard’i teos Prantsuse revolutsiooni poliitilisest ajaloost: „Esimeseks oluliseks faktiks on see, et Eesti taasiseseisvumisel ei eksisteerinud parteisid, nagu me neid praegu tunneme.“
Rooma senatis, Inglise parlamendis, jakobiinlikus konvendis ja isegi NLKP poliitbüroos öeldud mõtteavaldused on teada. Paljud poliitikud tahavad, et nende mõtteavaldusi kuuldaks, sest need on kooskõlas nende veendumustega. Ainult võimu küljes rippuv, talgitud parketil oma kõveraid mõtteid sarnastesse paragrahvidesse punuv rühm soovib omatahtsi olla kord varjul, kord esil. Ning esil vaid manipulatsiooniks. Kuid demokraatliku poliitika põhitunnuseks on ülevaatlikkus poliitiliste otsuste kujunemisest. Ja kuivõrd need kujunevad Riigikogu komisjonides, siis seal öeldu on väärtuslik. Aga et need kujunevad just komisjonides, seda on meile lõputult kinnitanud Riigikogu liikmed. Eriti need, kes täisistungitelt oma puudumisi põhjendavad:) See, mis toimus komisjonides, peab olema kuuldav, nähtav ja loetav kujul, kuidas see esitati – meedia vahenduseta ja meediumi vahetuseta.
Ka parteilased on kuulnud, et info on võim, selle poliittehnoloogiline kasutamine saab võimule tuua või seal olemist kindlustada. Hans H. Luik on juba pikemat aega osutanud, et infoajastul on asjad pahasti info kättesaadavusega väljaspool võimuringkonda. Hiljuti oli temalt sel teemal artikkel „Eesti Ekspressis“. See probleem pole küll iseomane Eestile, vaid laiem. Kogu maailm lahendab igapäevaselt dilemmasid salastamise ja avalikustamise teljel. Kuid keskenduma peab Eesti Asjale, sest just siin on obskurandid täitsa üle võlli minemas. Ühest küljest pannakse 7-aastase säilitustähtajaga personalidokumentidele 75 aastaks ametkondliku kasutamise piirang, sest selles on isikuandmeid, teisalt dokumenteeritakse väga formaalselt, sest dokumendiregistri avalikustamise nõue on pannud ametnikud arutelusid ja erimeelsusi mitte kirja panema. Kõik on nii üksmeelsed! Kui haldusotsuste puhul on mõnda kaalutlust ehk vajagi varjul hoida, näiteks raha puudusel mõnes omavalitsuses sotsiaaltoetuse mitte andmist neile, kes veel pole paljad nagu püksinööp, siis poliitika kujundamise osas on varjatus võrdne ülbusega. Pole teie asi…
Silmatorkavaim näide on Riigikogu põhiseaduskomisjoni edukalt läbinud ja Riigikogus kohe-kohe vastuvõtmisele teerullitav (vabandust, ka kõik opositsioonierakonnad on kenasti nõus) eelnõu, mille kohaselt Riigikogu volituste lõppedes hävitatakse kõik komisjonide koosolekutelt tehtud helisalvestised. Miks küll?
Kas Riigikogu liikmed ei arva, et nende kõneluste salvestused on ajaloo allikaks? Kust sügavustest küll kerkib soov hävitada ajaloo allikaid? Mis on nii suur kuritöö, mille varjamine on ühtviisi kõikide erakondade südameasi. Eiki Nestori nõutusest kubisevas intervjuus toob ta esile argumendi, et kui protokollid on salvestiste põhjal kirja pandud, siis pole salvestisi endid enam vaja. Arhiiviteoreetiliselt tähendaks hävitamine pärast esmast kasutamist, et dokumendil olnuks vaid niipalju väärtust, et sellest teisend teha. Edasi oleks meil kasutada koosoleku protokoll. Kuid just nende autentsuses s.t. kogu öeldud mõtte kirja panekus, tuleb kahelda. Protokollid pole stenogrammid. Sageli, kui üldse, on arutelu kirjas otsust dekoreerivana. Komisjonide istungite salvestused oleks hinnatavad arhiiviväärtuslikeks. Need peaks olema osa Eesti kultuuripärandist. Seda enam, et ühiskond laiemaltki talletab end paljus helis ja pildis.
Kas nupukamatele parlamendiliikmetele ei tulnud pähe, et põhiseaduse preambulas osutatakse eesti keele ja kultuuri kaitsmisele kui Eesti Vabariigi peamisele eksisteerimise mõttele? Kas kardetakse oma mõtteid kirja panna ja otsuseid põhjendada selle pärast, et hiljem võib selguda, et kukkus Tshernomõrdinlikult välja? Teatakse, et poliitilise vastase jaoks eksimine inimlik pole, vaid kuulub kohe ära kasutamisele.
Siin on üks demokraatliku riigivalitsemise dilemmasid. Ülevaatlikkus avalikkusele ja aruandekohustuslikkus valija ees peab olema, kuid vaja on ka omavahel rääkida. Peab saama usalduslikult mõtteid vahetada. Pealt kuulamine, salaja lindistamine, info varastamine ja muu seesugune on kuritegevus, mis pole ka poliitikutele võõras. Info talletamine ja levitamine on viiside lihtsuse ja rohkusega triivinud infoõiguse hallide varjunditega tsooni. Ehk ütleb infoühiskonna asepresident, et kui need on hallid varjundid, siis just selliseid … Ja kodanikule ongi vast liig kõiki poliitikute fantaasiaid teada, kuid selliseid, mis neile riigikogu komisjonis peale tulevad ei saa varjule jätta. Isegi psühholoogilise kaitse viigilehe varjus.
Infoõiguse süstemaatiline käsitlus peaks olema Riigikogu juristide hool. Aga ju tajuvad ka võimuerakonna tippjuristid, et välja võib kukkuda nagu Rein Langil, kes Kuku raadio peatoimetajana koostas avaliku teabe seaduse kavandi, mille saatanlikele detailidele soovitatakse nüüd mitte vaadata. Õigusaktide parandamine on ebapopulaarne! Ometi on just see õigusakt suunanud e-riigi dokumenteerimistavasid kõige enam ning mitte ainult eesmärgi suunas. Avalikustamise kohustuse kõrvale on kujunenud mitteametlike dokumentide n-ö teabe sfäär. Komisjonide töö salvestised on vaid näide. Riik, mis soovib big data kasutamist, ei saa info autentsuse, kasutatavuse ja väärtuse süstemaatilise ülevaateta edasi areneda. Ja juurdepääs infole on oluline küsimus.
Eestis järgnes e-valitsusele e-kabinett, kuid see on formaalne asjaajamine. Aga kust peaks otsima otsuste tegelikke tagamaid? Onksion arvas teadvat – teiste e-kirjadest. Toobal ja Laasi on sellele tegevusele mahitamise eest süüdi mõistetud. Piir erakirjade ja ametlike vahel hägustub, lisandunud on sotsiaalmeedia. Sõnumite, piltide ja salvestistega on sama. Kuid riigikogu komisjoni töös midagi sellist pole. Komisjon on ametlik ja oluline.
Riigikogu ega Rahvusarhiivi avalikust dokumendiregistrist ei leia 15. septembri 2006 a hindamisotsuse nr 489 faili, millega osale Riigikogu dokumentidest antakse arhiiviväärtus. See on Riigikogu istungite stenogrammidel ja videosalvestistel, aga mitte helisalvestistel, mille säilitustähtaeg on 5 a. Komisjonide, aga ka fraktsioonide koosolekute protokollidel on küll alatine säilitustähtaeg, aga mitte arhiiviväärtust (4-1/25 22.12.2011). Juurdepääsupiiranguid pole neile määratud – need on avalikud. Fraktsioonide koosolekute protokollid muidugi avalikud pole, kuigi mingit juurdepääsupiirangut neil ka pole. Hall tsoon! Seega ametlikult pole komisjonide helisalvestisi olemas. Maruste lubab lihtsalt prügikasti toast konteinerisse viia, võttes sellele veel loagi! Nice try! Aga vaadakem kuis mujal tehakse.
Näiteks kui Ühendriikides administratsioon vahetub, siis üheaegselt ametivandega, on rahvusarhiiv Valges Majas, võttes kaasa kogu info. Et see ei häviks, et seda ei hävitataks, pannes selle hoiule. Kuid kus on meie kuulsusrikka e-valituse otsuste kujundamist dokumenteeriv info. Ei ole naeruväärsemat ja asjatundmatumat arvamust, et see on avalikustatud dokumendiregistrites või selle ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud osas. Näide sai ülal toodud! Reagani administratsioonis oli ametnik, kes arvas, et ta on kõik kustutanud ja Iraan-contras tehingu tagamaadest ei saada teada, kuid ta eksis. Tema enesetapp on tragöödia, kuid mitte demokraatia jaoks. Võib-olla tuleb Eestiski mõnel häbi pärast maa alla vajuda, kui tema öeldu-tehtu teatavaks saab.
Hiljutise nn Töövõimereformi eelnõu menetlemise kohta väitsid puudeliste inimeste esindajad, et neile anti Sotsiaalkomisjonis väga vähe minuteid oma seisukohtade esitamiseks. Heljo Pikof andis teada hoopis vastupidise seisukoha, loetledes kordades rohkem kõneminuteid kui sihtgrupp oli lausunud. Kahe diametraalsest erineva väite paikapidavuse kontrollimine muutub seega juba 1. märtsil 2015 võimatuks, sest Lossihoovis süttib suur tuleriit, kus kirjad ja lindistused ära põlevad…Kahju! Nii jääb tõde meile igaveseks teadmata.
Kui hävitada ei saa või ei julge, valitakse salastamine. On suur vahe riigisaladusel ja ametkondlikuks kasutamiseks määramisel, kuid kodaniku jaoks on vahe väike. Ametlike dokumente niisama hävitada ei tohi, vaid ainult säilitustähtaja möödumisel kindla korra alusel. Seetõttu nupumehed, kelle hulgas on ka juriste, ei hakka ametlikuks asja üldse ajama. Sinna, tänna lehekene lendab, aga dokumendiks – no ei saa! Või kui midagi muud ei aita, siis isikuandmeid ikka leitakse dokumendist ning 75-aastane juurdepääsupiirang ei jää panemata.
Praegune Riigikogu jõudis aga arhiivi hävitamise kauni plaani juurde, tuues Maruste suu läbi esile naeruväärseid põhjendusi, et säilitamiseks pole raha ja pealegi on neid võimatu korrastada ja tarvitada. Endine kohtunik võiks teada, et heliarhiivi saab huviline tarvitada ka korrastamata kujul, lihtsalt salvestisi kuulates. Sellised arhiivid on ka kohtute juures olemas. Salvestusi säilitavad paljud. Korrastamine ja kirjeldamine pole oskus, mida Eestis poleks. Viide kõrgele maksumusele olukorras, kus ERR, Rahvusarhiiv ja mitmed muud mäluasutused on üle kümnendi tegelenud digitaalse ainese jaoks arhiivi loomisega, ametkondade serveriparkidest ja pilveteenuse kasutamise võimalikkusest rääkimata, pole saadiku vääriline.
Euroopa Parlamendis on näiteks komisjonide koosolekud enamasti avalikud, ehkki on ka võimalus pidada koosolekuid in camera ehk ainult liikmete osavõtul. Avalikud koosolekud kantakse lisaks üle ka internetis ning kõik asjahuvilised, lobby- ja hobbygrupid saavad reaalajas asuda saadikuid töötlema kasvõi sostsiaalmeedia vahendusel. Viimati osalesin kinnisel koosolekul siis kui Eelarvekomisjon arutas triloogile mineva parlamendidelegatsiooni ühispositsiooni. Sel puhul oli mõttekas nii Euroopa Komisjoni kui ka Nõukogu asjamehed eemal hoida, sest muidu poleks ju läbirääkimistel erilist mõtet. Siiski, protokollitakse ka kinnised koosolekud, ehkki suhteliselt sarnaselt Riigikogu praktikale.
On mõistetav, et informatsiooni saab kiir-reageerides kurjasti ära kasutada, paanikat külvata ja see sunnib poliitilisi esindajaid üha ettevaatlikumale ja vähemütlevale kõneviisile. Millest tuletatakse argument, et kui me salajased olla ei saa, siis ei saagi üldse poliitilisi otsuseid, eriti tundlikke, arutadagi. Paljude riikide parlamentides, eriti Rootsis, ongi kujunenud probleemiks, et enam ei söanda keegi komisjonis muud kui parteiprogrammi poliitkorrektselt kohitsetud eufemisme hääldada. Põhjuseks liigne avatus ja avalikustamine. Me ei tahagi ju et Riigikogu komisjonide salvestised oleksid reaalajas kättesaadavad. Pangem neile tähtajaline juurdepääsupiirang, tundlikematele (näiteks välis- ja kaitsepoliitilistele) aruteledele kas või riigisaladuse loor. Üldine 30-aastane piirang, nagu paljudes Lõuna-Euroopa riikides, pole Eesti tee. See tulenebki ju poliitiku elueast. Eesti kiiresti arenevas ühiskonnas võiks olla ka munast koorunud broileritibudel teada, et kui nad on noorena haudunud kurja, siis murdeeas nad valimisriitust edukalt ei läbi.
„Kuula, kuis räägib silmapiir,“ laulis Ott Lepland. Kuula, Rait Maruste, neid lihtsaid hetki vaid! Arhiivi hävitamine võib sinu vaatenurgast olla õige, kuid Eesti riigi silmapiiril peab see arhiiv saama rääkida!
