Eesti Elu
Ajast ja ta loomusest
Arvamus 09 Jan 2009 Raul PettaiEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kui küsida, mis on aeg, siis vastatakse, et eks sa vaata kella! Jaa… kell on küll ajamõõtja, kuid aeg ise ta ei ole. Vaatleme allpool aja mõistet kolmest vaatepunktist: füüsika, tunnetus ja emotsioonid.

Klassikalises (Newtoni) füüsikas ei mõjutanud aeg ja ruum teineteist. Nad olid eraldi seisvad absoluutsed mõisted. Newtoni järgi toimus kogu liikumine muutumatus, kolmemõõtmelises ruumis, kus aeg voolas alati ühtlase kiirusega, sõltumata teistest teguritest. Teatavasti nõuab kolmemõõtmelises ruumis asendi kindlaksmääramine kolme arvu – kolme koordinaati. Sündmuse kirjeldamiseks aga on selline kirjeldus poolik, sest lisaks kolmele ruumimõõtmele on vaja veel neljandat koordinaati – aega. Tegelik elu on seega neljamõõtmeline süsteem. Ehkki inimene neljamõõtmelist ruumi piltlikult ette kujutada ei saa, on ammu välja töötatud neljamõõtmelise ruumi matemaatika. Seda saab omakorda kohandada ruum-pluss-aeg kombinatsioonile ning tagajärjeks on nn. aegruumi mõiste, kus kõik neli mõõdet – kolm ruumis ja üks ajas – on võrdse kaaluga. Uus matemaatiline käsitlus Newtoni maailmapilti ei muutnud ja endiselt oli näiteks kehtiv, et aega kahe sündmuse vahel mõõtsid kõik kellad samamoodi, ükskõik kus nad olid või kuidas nad liikusid.

Teadus aktsepteeris seisundit kuni aastani 1905. Siis aga näitas Einstein oma erirelatiivsusteoorias, et ruum ja aeg on intiimselt seotud ning et aja kiirus oleneb ümbritsevatest teguritest. Tavalises elus seda ei märka, sest aja-ruumi side, nn. relativistlik efekt, avaldub alles kiiruste juures, mis on võrreldavad valguse omaga (300.000 km/sek). Ta on aga olemas ja teda on lihtne demonstreerida. Aastal 1916 avaldas Einstein lisaks üldrelatiivsusteooria, kus aegruumi omadused, kaasa arvatud aja vool, sõltuvad ka gravitatsioonist. Sedagi on katseliselt tõestatud.

Nüüd aga ilmneb huvitav aspekt. Kõik kolm ruumimõõdet on sümmeetrilised, s.t. me võime ruumis liikuda kas positiivses suunas (ütleme põhja, itta või ülespoole) või vastupidises, negatiivses suunas (lõunasse, läände või alla). Aeg aga kulgeb praktilises elus ainult ühes suunas, ehkki aegruumi matemaatika järgi võiks ta olla samuti kahesuunaline.

Aja asümmeetria sügavam olemus on inimesele veel mõistatuslik, kuid üheks seletuseks on nn. entroopia mõiste – süsteemi korrapäratuse (mitte korrapärasuse!) määr. Toon selle kohta lugejale mõned lihtsad näited.

Võtke tass kohvi ja valage sellesse piima. Varsti valguvad piima osakesed läbi kogu kohvi laiali. Sama juhtub parfüümiga, kui seda toa ühte nurka pihustada. Peagi lõhnab kogu tuba. Veel üks näide: laual on klaas, ta materjal korrapärases vormis. Põrandale kukkunult on ta aga sajas killus. Kui enne oli aine mikroskoopiline korrapäratus madal – piima, parfüümi ja klaasi osakesed tihedalt koos –, siis hiljem olid nad hajutatud täiesti juhuslikult üle terve ruumi. Sellest füüsik Boltzmanni poolt 19. saj. tuletatud loodusseadus: suletud süsteemis (kohvitass, tuba jne.) entroopia alati suureneb ajaga. Ei piim, parfüüm ega klaasikillud kogune iseendast endisse vormi (madala entroopia juurde) tagasi. Entroopia kasv määrab seega aja suuna. See seletus on rahuldav, ehkki aja olemuse juured lähevad siiski sügavamale. Võibolla annavad sellele kord täieliku vastuse veel arengufaasis olevad kvant-gravitatsiooni ja paralleel-universumi teooriad.

Vaatleme nüüd aja tunnetuslikku külge. Populaarne on väljend, et mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg tõttab. Kas tõesti? Kell tiksub ju kogu aeg ühtemoodi. Pange ka tähele, et isegi vanima inimese meelest võib näiteks lennujaama ooteruumis kulgeda aeg üsna aeglaselt. Niisiis pole tegemist vanusest tuleneva nähtusega. Aga miks siis ikkagi „lendavad“ päevad ja aastad? Järele mõeldes leiame ühe põhjuse. Nimelt – aja tunnetus on seda teravam, mida pingelisemalt teatud sündmust oodatakse. Nooruses on inimese horisont piiratud, olulisi sündmusi vähem ja kontsentratsioon igat oodates seetõttu intensiivne – aeg möödub näiliselt aeglaselt. Vanemas eas laieneb horisont ja keskendumine igale üksikule sündmusele on nõrgem. Üha enam tundub, nagu lendaksime üle avara maastiku. Näed detaile küll, kuid puudub võimalus neisse süveneda.

Teiseks põhjuseks on inimese mälu piiratus. Kui saaks mälus säilitada absoluutselt kõik üksikasjad kahe sündmuse vahel, ütleme kõik, mida silm näeb rongisõidul New Yorgist Chicagosse, siis moodustaksid nad teadvuses, aja taustal, ülipika rea. Kui aga lasta maastikul niisama mööda libiseda, kulgeb reis suhteliselt kiirelt.

Viimaks – aja emotsiooniline külg. Tuntud laulus „Sääl kus rukkiväli lagendikul heljub“ on rida: „Olen vanaks jäänd ja mälestustes elan…“ See on arusaadav, sest ees on vähe oodata; kõik, mis huvitav ja hingele kallis, on jäänud seljataha. Küsitavaks siiski jääb, kuivõrd positiivselt mõjub sarnane mõtlemisviis inimorganismile. Tuntud näitleja Alan Alda avaldas hiljuti oma memuaarid ja pani raamatu pealkirjaks: Never have your dog stuffed! Seda võiks tõlkida: „Ärge pange surnud koera postamendile!“ või veelgi vabamalt: „Austage minevikku, kuid ärge elage selles.“




(Kasutatud kirjandus: H. Õiglane, „Vestlus relatiivsusteooriast“, Tallinn, 1973; H. Price, „Time’s Arrow and Archimedes’ Point“, Oxford U. Press, NewYork, 1996; J. Barbour, „The End of Time“, Oxford U. Press, New York, 1999; S. Hawking, „A Brief History of Time“, Bantam, New York, 1988; S. Carroll, „The Cosmic Origins of Time’s Arrow“, Scientific American, June 2008.)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus