Sotaveteraani 18 veebruar 2009 lk. 28
Ajalugu jaotab Eesti veteraniorganisatsioonid.
Nõukogude Eesti ajal öeldi, et iga noor pioneer teadis, et sõjaveteran on see, kes iga maikuu 9. päeval tuleb kooli, kiliseb, koliseb, lonkab... ja räägib oma kangelastegudest suures Isamaasõjas. Sellest, kuidas ta üksipäni, paljaste kätega hävitas vaenlse tanke.
Meie vennasrahva – Eesti lähiajalugu – kaasa arvatud sõjaajalugu – on maa uuesti iseseisvaks saamisest peale 1991. aastal, valgustatud üha lisanduval määral ajaloo- ja mälestusteostega. Sattumine kahe suurriigi jalgu ja lõpuks pooleks sajandiks Nõukogude Liidu okupatsiooni alla, on jätnud oma jälje ka eesti sõjaveteranide tegevusele. Teise maailmasõja ja eriti külma sõja rindejooned on veelgi tugevasti olemas. Terviklikkus, mille sõda hävitas, ei ole taastumas. Nõukogude armees teeninuid peetakse kommunistideks ja okupantideks, sakslaste pool võidelnuid natsideks või fašistideks, Soomes võidelnuid peetakse suhteliselt “puhasteks poisteks”. Tüüpideks jagamine on häirivalt terav.

Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal Saksa ja Soome sõjajõududes teeninud olid vaiksed ega rääkinud oma sõjaseiklustest. Kümme aastat sõja järel see oli hädaohtlik, välja arvatud oma pere või väga heade sõprade seltskonnas. Need ei olnud veteranid vaid tavalised kodanikud, kui nad juhtusid pääsema Siberi matkalt.

Neil aegadel Nõukogude armee veteranidele anti medaleid ja toetust ning iga aasta 9. mail neile korraldati paraade ja pidusid. Need olid ühised kõikidele rahvustele. Üldist vihkamist eri maade armeedes teeninute vahel ei olnud. Ainult siis vihkas kogu eesti rahvas punaveterane, kui need olid olnud KGB või miilitsa liikmed või siis viletsad juhid.
Pärast uuesti iseseisvaks saamist punaarmee veteranid jäid kõrvale. Nad ei saa Eesti riigilt ei austust ega tuge. Eestlaste veteranide organisatsioonidesse neid ei võeta kuna nada teenisid vaenlase armees. Nad on tavalised inimesed või kodanikud, siis kui nad on solidaarsed Eesti riigile. On aga ka neid, kes peavad ennast “Eesti vabastajateks fašismist” või olid küüditajad. See on aga siiski probleem, mis varsti kaob. Nende küüditajate hulka kuulub muuseas endise presidendi onupoeg Arnold Meri, kelle tegevust eestlaste küüditamises 1949. aastal käsitletakse kohtu korras.
Saksa armees võitles Teises maailmasõjas ligemale 80 000 (Omakaitse kaasa arvatud). Nõukogude Liidu armees oli pea 45 000 ja Soome armees umbes 3500 eestlast. Leidus neidki, kes teenisid kõikides siin mainitutes ja veel mujalgi.
Veteranide organisatsioonide kindel vahejoon kehtib igatahes praegu Nõukogude armees teeninute ja teiste vahel. Üksikud katsed üksmeelele tulekuks on jäänud tulemusteta. Üldiselt valitseb tänapäeva Eestis veterani organisatsioonide rohkus. Nende kokkuarvatud liikmete arv annab väära pildi, on neid veterane, kes kuuluvad mitmesse organisatsiooni ja on neid , kes ei kuulu kuhugi. Sõjaveteranide täpset arvu Eestis ei tea mitte keegi.
Nii Eesti riigivõimu kui ka välismaiste veteraniorganisatsioonidega koostöö on seetõttu tugevalt häiritud. Olukord on eriti ebamugav, kui ei teata täpselt, missuguse organisatsiooniga on tegemist. Eesti valitsustele on veteranide olukord olnud “kuumaks kartuliks”, mida on veeretatud ühest paigast teise, otsuseid edasi lükates ja probleeme vältides.

Alljärgnevalt vaatleme lühidalt neid veteranide organisatsioone, mis praegu Eestis leiduvad. Mitmete orgasnisatsioonide nimed võivad kergesti viia eksiteele. Riik, kelle armees võideldi, nimetatakse lisaks Eesti nimele ainult ühe organisatsiooni nimes – Soome.
Juba saja aasta vanuseid traditsioone.
Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing on Eesti kõige vanem veteraniorganisatsioon.
See asutati juba enne Eesti Vabariiki 1917. aastal Esimeses maailmasõjas Vene armees haavatud eestlaste ja nende perekondade abistamiseks. Eesti Vabadussõja järel nende liikmete arv tõusis tunduvalt ja Ühingu 10-ndaks aastapäevaks liikmete arv tõusis juba üle 5000-de. Organisatsiooniga liitusid ka Vene-Jaapani ja Vene-Türgi sõja veteranid. Ühingusse, millel oli 14 allorganisatsiooni, kuulus suurel määral ka põllumehi ja vabrikutöölisi.
Eesti 1940-ndal aastal okupeerinud Nõukogude Liit likvideeris Ühingu ja konfiskeeris ühingu varandused. Ühingul õnnestus jätkata tegevust Saksamaal. Seal Ühingul õnnestus suurte pingutuste tulemusena, ülemaailmsete annetuste abil, organiseerida eesti sõjainvaliidide keskus ja elamud Schönaus, Heidelbergi lähedal. Esimene elamu sai valmis 1959, teine 1965-ndal aastal.
Ühing organiseeriti uuesti Eestis 1992. aastal, kui selle põhikiri registreeriti Eesti sotsiaalministeeriumis. Sõjameeste Ühingu varanduste tagasisaamine võttis palju tööd ja vaeva ega läinud ilma probleemideta. Kui Saksamaal asuvad kinnisvarad said müüduks 1998. aastal, sai Ühing küllalt raha, et maksta oma liikmetele igaastast toetust. Tallinnas, Ühingu Tatari tänaval asuv maja oli N. Liidu ajal jäänud väga viletsasse olukorda. Ühingule anti maja tagasi ja põhjaliku remondi järel kasutatakse seda nüüd tegevuse jätkamiseks.

EVSÜ liikmete arv on nüüd saja ümber, ainult neli aastat tagasi oli see 149. Ühing ei võta oma liikmeks Puna-armee veterane. Ühingu esimees Jüri Teras ütles oma 2004. aastal tehtud intervjuus:
“Meie ühendusse kuuluvad need haavatud sõdurid, kes on kaotanud tervise võideldes sõjas kommunismi vastu või sõjavangilaagris. Meie liikmeskonnda kuuluvad nii endised sõjamehed kui metsavennad. Mõni endine miilits on ka üritanud pääseda meie ridadessse, aga meie kontrollime oma liikmete tagapõhja väga põhjalikult”.
Liikmeskonda kuuluvad kõigepealt Saksa ja Soome pool võidelnud veteranid, endisi vabatahtlikke Omakaitsest ja metsavendi. Ühingu põhikirja kohaselt võivad sinna kuuluda ka Kaitseliidu, politsei või piirivalve liikmed, kes on haavatud kaitstes Eesti huvisid. Viimastel aastatel on kaasa arvatud ka noori eesti sõjamehi, kes on vigastatud välisoperatsioonides Iraagis ja Afganistaanis või rahuaja õppustel. Nendest on juba mõnda aega üle kümne meie ridades.
Saksa ja Soome pool võidelnud.
Eesti Vabadusvõitlejate Liit (EVL)) asutati Tartus veebruaris 1992. Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Liit oli asutatud USA-s juba aastal 1960, et ühendada USA-s, Kanadas, Austraalias, Saksamaal, Argentiinas ja Inglismaal asuvaid eesti veterane. Arusaadavatel põhjustel tegevust Nõukogude Eestis ei olnud. EVL on Eesti kõige suurem, väljapaistvam ja tuntum veteranide organisatsioon.
Töö Saksa poolel võidelnud veteranide ühendamiseks Eestis algas juba aastal 1990 ja see viis Vabadusvõitlejate Liidu asutamiseni 1992. aastal. Praegu on EVL tuntuim ja silmapaistvaim eesti veteraniorganisatsioonidest. Sellel on 17 peamiselt maakondlikku osakonda, kus on umbes 2000 liiget. Liikmeks võetakse ainult Saksa ja Soome sõjajõududes teeninuid. Soomepoisse kuulub Eesti Vabadusvõitlejate Liitu kuigi Soomepoiste organisatsioon ei ole Liidu allorganisatsioon.
Kevadel 1995 tegi Sven Ise kirjaliku avalduse vabadusvõitlejate, Soomepoiste ja EVSÜ ühendamiseks Eesti Sõjaveteranide Liiduks, mis esindaks eelmainituid ka rahvusvahelistes sõjaveteranide organisatsioonides. Vabadusvõitlejate Liit ei nõustunud ettepanekuga ja Eesti Sõjaveteranide Liit jäi loomata. Katsed liitu parteipoliitikaga siduda hävitati juba eos. Eesti riigivõimu suhtumine Vabadusvõitlejate Liitu on olnud märgatavalt tagasihoidlik. Vabadusvõitlejaid, samuti kui soomepoisse ei ole ametlikult tunnustatud vabadusvõitlejateks, kuigi au ja tuge siiski saadakse. See on osaliselt põhjustanud seda valearusaamist, nagu Eesti ja Läti Waffen SS üksustel oleks olnud mingeid rahvussotsialistlikke motiive. USA-s ja Inglismaal tunnistati juba kohe sõja järel eestlaste võitluse õiglustus ja nad vabastati sõjavangilaagritest. Nürnbergi kohtu valvemeeskond koosnes eestlastest.
Eesti Vabadusvõitlejate Liidu igasuviseid üldkoosolekuid on peetud igal aastal alates 1990. a. Ka soome veterane on viimastel aastatel kutsutud neist osa võtma, aga arusaamatu “järelsoomestumine” (“jälkisuomettuminen”) on seda takistanud. Üldiselt läänemaailmas – rääkimatata Venemaast – valitsev väärarusaamine ühendab eestlaste lootusetu võitluse oma vabaduse eest, täiesti vääriti natsismiga. Omapärasel kombel tekkis Eestis mõni aasta tagasi arutelu sellest, kas Punaarmees teeninud või isegi halvamainelised hävituspataljonlased tuleks ka pidada vabadusvõitlejateks. See ettepanek aeti siiski luhta. Kas tõesti oleks pidanud okupanti nimetama maa vabaduse eest võitlejaks?
Paljas läänemaailma valearusaamisel põhjenev reaktsioon on saavutanud selle, et vabadusvõitlejate üritustel ei esine sõjaväeorkestrid, neil ei käi juhtivad valitsuse tegelased ega vormis kaitseväelased. Niinimetatud Lihula ausambatüli mõni aasta tagasi (2004) oli halb reklaam tolleaegsele valitsusele.
EVL-i juhatuse esimees on Gunnar Laev. Liidu büroo asub Tallinnas Kaitseliidu peastaabi majas (www.hot.ee/vvliit)
20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühendus asutati aastal 2000, et ühendada selles Saksa üksuses teeninud mehi, kus oli olnud kõige rohkem eestlasi. Sellesse Waffen- SS diviisi kuulus 1944. aasta sügisel üe 11 000 eestlase. Diviisi eelkäijad olid Eesti Leegion ja Eesti Vabatahtlik 3. SS-brigaad.
Ühenduse esimees 2008. aastast alates on olnud Heino Kerde. Iga aastase sündmusena Ühendus on korraldanud Sinimägede võitluste aastapäeva kokkutuleku, mis on Eestis saanud suure tähelepanu osaliseks. Ühendus ei kuulu Eesti Vabadusvõitlejate Liitu aga on koostöös sellega (osa EVL-i).
Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, SSEÜ asutati aastal 1992. Esimene kokkutulek Soomes teeninud meeste ergutamiseks peeti veel nõukogude aja lõpul Tartus, märtsis 1989 ja teine kokkutulek aastal 1990 märtsis Lönnrot ühingu nimel. Esimehena on aastal 2008 Uno Järvela, tuntud koorijuht. Auesimeesteks on Soomeski hästituntud veteranid Sven Ise ja Raul Kuutma.
Soome armees teenis Jätkusõja ajal kokku umbes 3400 eestlast. Neist suurem osa teenis JR 200-s (Jalaväerügement 200), üle 400 mereväes ja väike osa otse Kaitseväe Peastaabi alluvuses. Langenuid oli sõjas kokku 336 (Norras 1, Soomes 181, Eestis 131, Saksa armees 19 ja nõukogude armees 49). Pärast sõda tapeti veel 57 metsavenda ja 103 suri vangilaagrites. Maailma Veteranide Liidus on soomepoisid esindatud Soome Veteranide Liidu kaudu.
Soomes teeninud eestlasi kutsutakse soomepoisteks. Nende arv Eestis on umbes 200. Soomepoiste ühingud tegutsevad ka Kanadas, USA-s ja Rootsis. Ühiseks tegevusalaks on tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, hoolitsetakse lisaks liikmetele ka soomepoiste leskede eest.
Soome mereväes sõja ajal teeninud soomepoisid asutasid 1992. aastal Soome Mereväes teeninud Eestlaste Gild-i, SMTE Gild, mis oli osa SSEÜ-d. Selle tegevus lõpetati 2007. aastal liikmete vanuse ja tegevuse vähenemise tõttu. Soomepoiste pärimuse eest Eestis hoolitseb Soomepoiste Pärimusühing. Selle esimees on Mati Blumfeldt ja büroo asub Eesti Kaitseliidu Peastaabi majas, nii nagu EVL-gi büroo. Informatsiooni soomepoiste kohta saab Internetist aadressil www.hot.ee/soomepoisid.
Soomes tegutsevat pärimusühingut juhatab Seppo Lahtela. Ühingu tegevuse peateema on jällegi tervise ja toimetuleku kaitsmine.
Eesti soomepoistele antud abi ja koostöö toimub just pärimusühingu kaudu. Rahaline ja muu abi Soomest soomepoistele on olnud märkimisväärne. Pole sugugi imeks panna, et teistes veteraniühingutes äratab see kadedust kuna Eesti valitsus on olnud jahedavõitu veteranide vastu.
Eesti endisi metsavendi, sõja ja rahu ajal okupantide vastu sissisõda pidanuid, esindab Eesti Endiste Metsavendade Liit. Liidu peakorter on Tartus. Liidu viimane ülemaaline kokkutulek toimus aastal 1999 Kautlas. Tegevuse peaülesandeks on oma ajaloo kogumine.
Kokku, sõja ajal ja selle järel kuni 1950-ndateni tegutses metsavendadena arvestuste kohaselt umbes 30 000 eesti meest ja naist. Kõige enam samal ajal leidus neid 1940-ndate lõpupoolel – umbes 15 000. Informatsiooni metsavendade tegevusest, ka nüüdsest, saab Interneti aadressilt www.laidoner.ee/projektid/5/.

Nõukogude armees teeninute ühingud.
Punaarmees, hiljem nõukogude armeesse kuulunud eestlaste keskorganisatsioonina tegutseb Eesti Veteranide Organisatsioonide Liit. Organisatsiooni liikmete arvu ei avaldata, aga teatakse, Eestis asub veel umbes 8000 Punaarmee veterani. Liit hoolitseb energiliselt Nõukogude Liidu Suure Isamaasõja mälestuse säilitamise eest ja ta korraldas varem ka Pronksmehe samba juures igaastaseid 9. mai tseremooniaid, mis arusaadavalt eestlasi häiris. Liitu juhatab Karl Velts. Sinna kuulub liidu andmete kohaselt 30 piirkonna organisatsiooni ja kümme ühingut. Saksa poolel võidelnute ühinguid sinna ei kuulu.
Kuigi esimees tõdeb, et tema liit pooldab koostööd Saksa armees teeninute ja endiste metsavendade vahel ei ole koostöö siiski aset leidnud. Koostöö tekkimisele ei ole sugugi kaasa aidanud esimehe avalik seisukohavõtt, mille kohaselt Eesti Vabariigi aastapäeval (24.2) Eesti vabadusvõitlejate autasustamine on “natsipropaganda riiklikul tasemel”!
Veteraniorganisatsioonide Liidu programmi lähitulevikus kuulub muuseas:
– Leningradi piiramise lõppemise 65- aastapäeva pühitsemine 29. jaanuaril ja
– Tallinna “vabastamise” aastapäev 22. septembril 2009 ning
– Võidupäeva 65-aastapäeva pidustused 9.5.2010.
Punaarmee eesti korpuses (algul 22. Eesti Korpus, hiljem 8. Eesti Korpus) teenis aastate käigus kokku umbes 45 000 sinna mobiliseeritud eestlast. Nende veteranide ühendus on Eesti Laskurkorpuse Veteranid. Organisatsioonil on ringkonna osakonnad, muuseas Eesti Laskurkorpuse Tallinna Klubi.
Tartu Veteraniorganisatsioon asutati aastal 1992. Sinna kuulub ainult Eestis elavaid venelasi. Organisasiooni liikmete arv on väike ainult 80 ümber ja seda juhatab Aleksandr Arutin.
Ühingu mure on see, et Vene riigi toetus ei ulatu välismaal elavate venelasteni. Arutini arvamise kohaselt Venemaal elavate veteranide elu on paremini kaitstud, eriti pensioni ja tööaastate arvestuse poolest.
Veteraniorganisatsioonid ei käi ainult Teise maailmsõja ajal sõjavõeteenistuses olnute kohta. Omapärane Eestis on Afganistani operatsioonis (1979-1989) osalenute organisatsioon Võitlusvendluse Ühing Relvavendlus. Ühing on ametlikult “Afganistani, kohalike sõdade, sõjaliste konfliktide ja sõjaväeteenistuse ühenduse ‘Relvavendlus’ Eesti osakond”.
Eestis elanutest osales Afganistani okupatsioonisõjas kokku 1962 sõjameest, neist langes 36 – ja nendest omakorda sünnipäraselt eestlasi 16.
Relvavendade Ühing asutati aastal 1997 ja selle Tallinna allosakond aastal 2004. Ühingu esimees on Karl Paks. Oma liikmete arvu ühing Internetis teada ei anna (www.relvavendlus.ee). Tegevus on olnud suhteliselt vilgas näiteks eriliste kogunemiste vormis.
Saavutamatu terviklikkus.
Ainuke eesti veteraniühing, kuhu kuulub nii Saksa kui Nõukogude Liidu poolel võidelnuid, on Eesti Rindemeeste Ühendus. See organisatsioon asutati aastal 1995 eesmärgiga ühendada kõiki eesti soost veterane, vaatamata sellele, kus nad on võidelnud. Selles suhtes on tulemused lahjad. Ühendussse kuulub umbes 150 liiget, kellest enamus on võidelnud Punaarmees.
Eesti Rindemeeste Ühenduse esimees on Ilmar Haaviste, ise Saksa poole mees, kes võitles Waffen SS 20. Eesti Diviisis. Tema märgib muuseas, et:
“Inimestest kaovad rindejooned väga vaevaliselt. See sõda lõppeb alles siis, kui viimsed mehed on surnud”.
Haaviste katsed vähendada pingeid Nõukogude ja Saksa armeedes võidelnute ning metsavendade vahel on andnud võrdlemisi lahja tulemuse. Aga midagi siiski. Aastal 1999 avati Tallinn-Peterburgi maantee ääres nn. Jüriöö puiestee, kuhu püstitati mälestusmärk kõikidele Teisest maailmasõjast osavõtnud eestlastele. Veterane ühendavaks teguriks see siiski ei olnud. Euroopa võidupäeva, 8. maid tähistavast tseremooniast mälestusmärgi juures võtavad osa peamiselt ühenduse oma liikmed. Nii Eesti Kaitsevägi kui Tallinna linn on toetanud Jüriöö puiesteel toimuvaid üritusi.
Tähelepanu vääriv on see, et ainukese eesti veterani-organisatsioonina kuulub Eesti Rindemeeste Ühendus Euroopa Sõjaveteranide Liitu (CEAC), kes esindab Euroopas kokku umbes 600 000 sõjaveterani. 2008 aasta suvel peeti Tallinnas Liidu konverents, kus oli esindajaid 14 maast. Esimees Haaviste arvab: “see oleks muidugi liialdus öelda, et oleme sõbrad, aga me ei ole ka enam üksteise vaenlased”. Konverentsile tõi tervituse ka Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo. Ühe tulemusena tehti siiski avaldus, mis võrdsustab natsismi ja stalinliku kommunismi.
Üks Eesti Rindemeeste Ühenduse üritustest 2008 sügisel oli panna Tallinna Oleviste kirikusse bareljeef Teises maailmasõjas langenud eestlaste mälestuseks. Bareljeefil, kus on kujutatud sõjamees Soome, Punaarmee ja Saksa mundris, otsiti kohta kaksteist aastat. Üritus lõpuks siiski ei õnnestunud.
Koostööd üritatakse.
Eesti sõjaveteranidde seisukohalt on oluline nende maine ühiskonnas. Ühiskonna ja rahvusliku koostöö ning ühtsuse edustamiseks Eestis on asutatud Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoda. Koostöökotta kuulub 15 organisatsiooni, veteraniühingutest EVSÜ, EVL ja Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus – aga mitte Nõukogude Liidu poolel võidelnud veteranide ühinguid. Poliitilistest parteidest kuuluvad sinna Eesti Kristlikdemokraadid (ei ole esindatud Riigikogus), Isamaa ja Res Publika Liit (Riigikogu kolmandaks suurim koalitsioon) ja Põllumeeste Kogu (?). Teistest organisatsioonidest on näiteks Eesti Reservohvitseride Kogu, Soomepoiste Pärimusühing ja kiusamise objektiks saanud Memento Liit.
Koostööd see koostöökoda võib loomulikult edendada. Rahvusliku koostööni on aga veel pikk tee kasvõi sellegipärast, et ainult osa veteraniühingutest ja parteidest on siin esindatud. Eesti sõjaveteraniliikumise ületamatu probleem on kahtlemata selle laialivalguvus ja et Eesti riigivõim suhtub veteranidesse väga alandavalt. Lisaks, Eesti rahvusvahelised kontaktid on jäänud väga nigelaks laialivalguvuse ja kitsarinnalise esinduse tõttu. Eesti saatus Teises maailmasõjas peegeldub veelgi järsult tänapäeva veteranitegevuses. Ajaloo ja selle tõlgitsuse muutmine tundub võimatuna. Kas võiks Soome kuidagi laiendada oma veteranikoostööd Eestis? Võibolla selleks oleks juba aeg.
Eero Riuttala

Autor on Soome eru kolonel, kes on tegelenud mitmeid aastaid Eesti kaitsevõimesse puutuvate küsimustega, kaasa arvatud Soome Kaitsejõudude Peastaabi “ Eesti projektis” nii tõlgina kui tõlgendajana.

Allikmaterjal:
Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing 1917/2007 (Tallinn 2007).
Noormets, Nõmm, Õun....etc.: Korpusepoisid (Tallinn 2007).
Mart Laar: Eesti Leegion sõnas ja pildis (Tallinn 2008).
Arro, Kallas, Rent....etc.: Tallinna vabadusvõitlejad (Tallinn 2006).
Heino Relvik: Mereväe soomepoisid (Tallinn 2003).
Postimees ja Päevaleht: ajalehtede artikleid aastatelt 2004 – 2008.
Kaitse Kodu 1/2008.
Gunnar Laev: Eesti Vabadusvõitlejate Liit (ettekanne 25.8.2008 Tallinnas).
Tekstis mainitud Interneti andmed.

Märkmed: