Autor: Ilmar Kopso, haridusloolane

Mutta vajutavat mõttekriisi meie hariduselus praegu ilmselt ei ole. Küll aga teatav paigalloksumine, edasipüüdleva idealismi defitsiit, nõrgalt tukslev võime õppida omaenda hiljutisist ning ka sõjaeelsetest kogemustest. See tundub olevat mõtlemisviga küll.

Artikkel: http://www.opleht.ee/?archive_...

Minu mulje järgi valitseb praegu usk, et haridusel peaks olema ees pikk, sirge ja lai tee, kus üllatusi pole vaja oodata. Üllatus, mõttekurv sel teel on hälve. Lisan: sirge ja lai tee võib ka valesse suunda viia. Niisugune tee õigeski suunas uinutab ometi. Tekib tunne, et kurve polegi, ja kaob ootus, et kurvi taga võib olla midagi uut. Nii kuhtub vajadus mõelda, mis haridus üldse on ja mis temast edaspidi saab. Ja nii kujunebki ühiskonnas suureks probleemiks hoopis see, kas mehed võivad omavahel abielluda ja muu taoline.
Mõtlemisel ei pruugi olla het­ke majandusseisuga otseseost. Idea­lis­mi­leek võib rahva hinges tärgata ka ränkraskel ajal. 1930. aasta 12.–26. augustini korraldati Tallinnas suurejooneline kooliuuendusnädal, mis, nagu daatumid ütlevad, kestis tegelikult kaks nädalat. Osales ligi kaks tuhat õpetajat, tuhatkond külalist, 150 välismaalast, kokku niisiis üle kolme tuhande. See oli majanduskriisi aasta, aga kooliuuendustahte näide missugune. Palju suudeti enne sõda suure vaesuse kiuste ära teha.

Idealistid versus projektijuhid
Sõjanduse ekspertidele poleks ilmselt probleem ära tõestada, et Eestil ei olnud võimalik Vabadussõda võita, sest Eesti majandusseis oli tollal nõrk ning inimressursid vaenlasega võrreldes väga väikesed. Ometi sõda võideti.
Samuti poleks kuigi keeruline tõestada, et tsaaririigi alt vabanenud Eestis ei olnud võimalik koolireformi läbi viia, sest ülesanded olid liiga rängad: oli vaja minna vene või saksa õppekeelelt üle eesti õppekeelele, kuid puudusid eesti keeles õpetada oskavad pedagoogid, polnud eestikeelseid õpikuid, puudus isegi vajalik koolisõnavara. Ometi tehti koolireform ära.
Lugesin hiljuti Jürgen Rooste artiklit „Idealistid versus projektijuhid” (PM, 10.11). Projektijuhte on meil hariduses palju, suurem osa hariduselust püsibki projektide najal, kuid idealiste napib. Pika pilguga vaadet on vähe. Võib-olla tuleks siit paigalloksumise põhjusi otsida?
Rahast rohkem on Eesti haridusellu vaja liidrit, kes ärataks inimesed talveunest, tuleks vahel välja ka niisuguse jutuga, mille puhul ei saadagi algul aru, miks seda on vaja rääkida. Oleks vaja esinemisi, millest sünnib dialoog, mida arutataks pikalt. Kui aga projektijuht PowerPointi saatel oma juttu maha vuristab, on kuulajatel juba esinemise lõpuks meelest läinud, millest üldse jutt oli.

Unustatud soomlased
Rahvusvahelised suhted viivad mõtet edasi. Enne sõda seda teadvustati. 1935. aastal kirjutasid Eesti ja Soome õpetajate liit alla püsivale koostöölepingule. Ajakiri Kooliuuenduslane hakkas ilmuma kakskeelsena, eesti ja soome keeles. Peeti Eesti-Soome ühiseid hariduskongresse. Esimene päev olid üritused näiteks Helsingis, sealt tuldi laevadega Tallinna ja teine päev arutati asju siinpool lahte.
Mu meelest on lausa loomuvastane, et meil ei ole praegu soomlastega nii tihedat koostööd. Üksikuid projekte muidugi on, kuid suurema platvormi ja ideoloogiata. Istume nurgas ja põrnitseme omaette.

Õpetajate vaikne nurin
Mitte paigal loksumine, vaid lausa suur tagasiminek on toimunud õpetajate organisatsioonides. Eesti-aegse õpetajate liidu juhid ütlesid ennast kiites, et suuresti õpetajate liidu visa töö tulemusena kujunesid haridusseadused just niisuguseks, nagu õpetajad tahtsid. Kas praegune Eesti õpetaja võib midagi niisugust öelda? Õpetajate kohapealsetel seltsidel oli tollal selge ja vali hääl, mida võeti kuulda.
Praegu õpetajate selget häält ei kuule. Riigieksamiteks ja tasemetöödeks drillimist ei peeta õigeks, kuid konstruktiivset protesti pole. Koolis õpetatakse eelkõige neid asju, mida on lihtne kontrollida, kuid keegi ei protesteeri nii, et see komme ära lõpeks. Vaikne nurin lihtsalt.
Õpetajate organisatsioonidele ei julgegi eriti loota, sest laia kandepinna asemel on neil vaid peenikesed kandepostid: igas maakonnas mõned liikmed. Sellised üleriigilised struktuurid ei asenda sõjaeelseid kohapealseid seltse. Selts on selleks, et midagi seltsis ära teha. Kuid mida sa seltsis ära teed, kui seltsi üks liige on Vastseliinas, teine Orissaares, kolmas Narvas? Teed aastakoosoleku, kuulad ära juhatuse aruande ja ongi kõik. Niimoodi ei ole võimalik hariduselu altpoolt mõjutada.

Nõukogude aja kooliparunid
Üks asi näitab veel mõtte paigalloksumist. Enne sõda teati täpselt, et tahetakse minna tuupimiskoolilt üle nn töökoolile, kus kasutatakse aktiivseid õppemeetodeid. Johannes Käis kirjutas 1939. aastal ajakirjas Eesti Kool: „Eesti koolis on piir uue ja vana kooli vahel selge.”
Täna me selget piiri ei näe. Nõu­kogude kool on ikka veel lahti rääkimata. Mis meile selle juures ei meeldinud? Milliseid vigu ei taha korrata? Missuguseid siiski kordame? Näiteks koolijuhi oleme Nõukogude ajast kaasa tassinud. Meie praegune koolijuht teeb ja otsustab, kõik teised on talle nõuandjad, kelle nõu ei pea kuulda võtma, kui ei meeldi. Kui haridusseadust tehti, hoiatasin ühe variandi arutelul, et muudame haridussüsteemi kooliparunite kasvulavaks. Eks ta nii ole läinudki. Sellisest kasvulavast idealiste naljalt esile ei kerki, kui just mõni parun ise idealist ei juhtu olema. Häid paruneid on ju samuti olnud.
Üldiselt on koolijuhi asend koolis üsna otseses seoses ühiskonnas valitseva hierarhiamudeliga. Kui 1920. aastatel räägiti Eestis koolijuhatajast kui esimesest võrdsete seas, siis pärast Pätsi võimu tugevnemist ütles koolinõunik Märt Raud, et koolijuhataja on kooli peremees. Koolimaja seinad lasevad ühiskonda läbi. Aga võib öelda ka nii: kui kooljuht ei pea koolis nõuandjaid kuulda võtma, siis ilmselt ei pea ka ühiskonnas võimul olijad nõuannetega arvestama. Koolis näeme, missugune riik meil on.

Kus on targad konservatiivid?
Olen vahel mõelnud, kus on meie targad konservatiivid. Nende puudumine on ikka ka paras auk ühiskonna mõtlemises. Ega me nii naiivsed ka ole, et tahame ainult uuendada. Vaja on ka häid konservatiive, kes arendavad oma suunda. Juba Käisile öeldi omal ajal, et tema metoodika arendab joonistamistõbe. Käis leidis nimelt, et õpilane peab alati midagi tegema ka, mitte ainult lugema ja kirjutama. Kõige lihtsam tegemine on aga joonistamine ja nii pandi lapsed enamikus tundides joonistama. Otto Bachmani (hilisema Ott Ojamaa) usuõpetuse töövihik oligi põhiliselt joonistamiseks ning oli igavesti naljakas.
Tubli konservatiiv Jakob Westholm olevat öelnud (Jaan Krossi vahendusel): „... iga eestlase siht /- - -/ peab ole­ma surematus /- - -/ tänu loovatele tegudele.” Mida samaväärset tänane koolikonservatiiv ütleb?

Märkmed: