Kommunism ja natsism kaalukausil


Mõni aeg tagasi segas natsikurjategijaid jälitava Simon Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff taas vett väitega, et holokaust seisab kõrgemal kommunismikuritegudest ning kinnitas Iisraeli väljaandes Ynet ilmunud arvamusloos, et II maailmasõja aegsed kommunistliku rezhiimi kuriteod pole võrreldavad natside süütegudega, mis seadvat ohtu holokausti kui inimkonna suurima tragöödia eristaatuse.

Wiesenthali keskuse propaganda on ilmselt vilja kandnud, sest holokaust on üldlevinud arusaama kohaselt tõesti erilise staatusega, millega kommunismi kuriteod pole võrreldavad. Nagu Sofi Oksanen kunagi ajakirjas Kultuur ja Elu kirjutas: „Natsid sümboliseerivad absoluutset paha, aga Nõukogude Liit läks vaid vähe viltu…“ Nõukogude ajastu kõige jõhkramad kuriteod saadeti korda 36 aasta vältel: 1917. a. punarevolutsioonist Stalini surmani (1953). Nõukogude verine terror ei piirdunud mitte ainult Stalini valitsemisajaga, vaid kestis tõusude ja mõõnadena kogu kurjuse impeeriumi eksisteerimise vältel. Natsism eksisteeris aga vaid 15 aastat.

21. veebr. Postimehes ilmus Argo Ideoni intervjuu Washingtonis asuva kommunismiohvrite mälestusmärgi rajamise fondi esimehe, USA mõttekoja Heritage Foundation’i liikme Lee Edwardsiga, kes leiab, et kommunismi tegeliku olemuse selgitamine võiks olla osa haridusest kõikjal maailmas. Edwards rõhutab, et praegu on kommunismi olemusest kõnelemine tähtsam kui kunagi varem, sest inimesed on hakanud seda unustama. „Nad ütlevad, et see on juba ajalugu ja praegu on tähtsamatki, millega tegelda. Meie aga ütleme, et kui ajaloost ei õpita, võib see korduda,“ ütles Edwards ajakirjanikule.


Verega kastetud maa

Et Stéphane Courtois’ toimetatud mahukas ja faktiderohke „Kommunismi must raamat“ pole maailmas erilist kõlapinda leidnud, on ülimalt tervitatav Yale’i Ülikooli ajalooprofessori Timothy Snyderi mullu ilmunud raamatu Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin (Basic Books, 2010) üllitamine. Kõnealune teos on pälvinud New York Times bestseller’i ja Book of the year for 2010 mainekad tiitlid. Snyder on Ida-Euroopa ajaloo ekspert, keda ei saa aga kuidagi süüdistada üksnes kommunismi kuritegudele keskendumises; ta on võib-olla rohkemgi kirjutanud holokaustist ja selle ignoreerimise ohust. Autorit tabas Stalini rezhiimi kuritegude teemasse süüvides nii suur vapustus, et ta oleks enda sõnul tahtnud „koopasse peitu pugeda“. Snyder’i pikk ja piinarikas retk inimkonna ajaloo ühte süngemasse perioodi (1930-1940ndatesse aastatesse ) viis ta arusaamisele, et stalinistliku rezhiimi kuriteod on teenimatult tagaplaanile jäetud. Ta tõdeb, et kuigi 1950-1960ndatel aastatel suhtuti N. Liitu ja kommunistidesse kui vaenlastesse, jäi Stalini rezhiimi kuritegude teema aastakümneid tabuks või vähemalt häguseks.

On huvitav, et just juuditarist intellektuaal Hannah Arendt tuli 1951. a. esmakordselt välja natsismi ja stalinismi võrdsustamisega. Seda peeti tollal skandaalseks ideeks. Ometi on natsistlikul ja kommunistlikul rezhiimil erinevuste kõrval palju ühist. Peamiseks sarnasuseks on massilised tapmised jt inimsusevastased kuriteod. Nii nagu natsi-Saksamaal, kontrollis kommunistlik rezhiim ka raudse kardina taga inimeste käitumist, nende valikuvõimalusi, ideoloogiat ja isegi nappe toiduvarusid.

Stalin ennetas ja ületas oma inimsusevastaste kuritegudega Hitleri omi. 1933. a, kui Hitler alles võimule pääses, oli Stalin juba ametis 3 miljoni ukrainlase hävitamisega – neid näljutades, küüditades ja mõrvates. Paar aastat hiljem asus ta sama halastamatult vene intelligentsi kallale. Snyder kirjutab, et ehkki natsi-Saksamaa poliitikas oli tähtsal kohal antisemitism, pani Stalini rezhiim enneolematus mastaabis ja julmuses inimsusevastaseid kuritegusid toime süütute inimeste kallal palju varem. Siia võiks lisada, et kuigi mitmed juudid (Beria, Kaganovitsh jt) olid tollase N. Liidu administratsioonis kõrgetel kohtadel, hävitas Stalin ka selle rahva esindajaid. Nii polnud juudid mitte ainult holokausti, vaid ka kommunistliku rezhiimi ohvrid.

Ajakirjanik Charles Lewise arvates teevad raamatu Bloodlands eriti mõjuvaks sellesse pikitud isiklikud lood ohvrite kannatustest, mis meenutavad lugejale, et tegu polnud mitte ainult külmade arvudega, vaid konkreetsete inimestega.

Lõpuks ometi!

Hollywood on siiani pööranud oma filmides tähelepanu küll natside ja jaapanlaste surmalaagritele, mitte aga nõukogude gulagidele. Põhjuseks on toodud autentse filmikroonika puudumist. Kui natsilaagrites toimunu on hästi dokumenteeritud, siis gulagides asetleidnu põhineb peamiselt suulistel mälestustel. Jaanuari lõpul jõudis aga vaatajateni Hollywoodis valminud esimene Gulagi-teemaline film The Way Back. Anne Applebaum, selle linateose konsultant, kirjutas ajalehes Washington Post, et ehkki pole tegemist dokumentaalfilmiga, on selles suudetud gulagide olustikku ja õhustikku üsnagi täpselt edasi anda. Hollywoodil kulus siis 70 aastat inimkonna ajaloo suurima massimõrva kajastamiseks. Samas on teada, et Siberi orjalaagrites veetis oma päevi ka tuhandeid ameeriklasi, kellest enamus seal suri. Nende saatusest on kirjutanud ajaloolane Tim Tzouliadis raamatus The Forsaken: An American Tragedy in Stalin’s Russia.

Nüüdseks on nii natsismi kui kommunismi ohvrite kannatused põimitud süngevärvilisse ajaloovaipa. Ajaloolastel võib selles osas olla erinevaid nägemusi, kuid minevikku tuleks hinnata ilma silmakirjalikkuseta ja sellest õppida. Igasugune tendentslikkus oleks siin kurjast.

Märkmed: